Lätlaste okupatsioon ...

...meite külakeses algas ja lõppes täna üleüldise verevalamiseta.

Ei poodud puu otsa ega pandud seina äärde kedagi. 

Vaikselt nagu tulid, läksid nad ära.

Kuna mina läti keelt ei mõiganud, nii nagu vene ja inglise keeltki, jäi suurem vennastumine ja sinasõpruse kinnitamine viinaklaasi taga ärr. Saksmannide keelt ma ka paraku ei sprehhi.

Viipekeeles oleks aru ehk saanud, kuid kooliajast omaaegsetest Balti spartakiaadilaadsetest olengutest on meelde jäänud, et mingid viiped, mis maakeeles üpris süütud, pidid jällegi olema nendel õige räiged. Sestap ma ei hakanud seda tarvitama.

Ju Kuperjanovi pataljoni mehed siis jagasivad neile teavet, kus saab mõni aeg peidus olla.

Meite valda ei pidand Kevadtorm puudutama. 

Millest on jube kahju. 

Tegelikult ma oleksin tahtnud mingit relvatärinat ka kuulda otse lähemalt, kui kauguses kajavaid polügooni kogupauke.

Eila kaesin taevast põhjakaarel, mida need lennukid seal polügooni kohal lõugavad.
Paari lennukit nägin tulemas. Minu leebet pilku nähes keerati ots ringi ja pandi padavai pikeerides minema. 

Jabur, kas pole?