Tuhlid maetud, puud lõhutud ja riita
laotud, vihmaveekogumisvannid ilusasti räästa alla paigutatud,
peldikutühjendamise (ootab veits vihmast ja jahedamat ilma) tarbeks
põllu veerde auk kaevatud...
Pea suuremad tööd ongi tehtud.
Jalgratas on samuti üle vaadatud,
siin-seal midagi tuunitud, kuid mitte midagi drastilist. Pigem lasin
roolimis-sisteemi allapoole. Pean vast praeguse reguleeritava asemele
uue jäiga stemmi investeerimiseks rahanutsaka leidma. Mõte mõlgub
veel sinnakanti, et kitsamad torkekindlad kummid muretsema, nagu ka
uued normaalsemad pedaalid väntadele. Mmhh, mingid jalatsid võiks
ka nagu olla. Väntaja püksid on olemas, kuid eksikombel saadeti
mulle sportlase omad, kuigi tellisin urban-stiilis. Ei hakanud häält
ka mitte tõstma.
Õhtuti, kui vaba aega üle jäi,
lugesin Strugatski-vendade jutustust „Miljard aastat enne
maailmalõppu“, kus on ka Eestit mainitud koos soome sauna
ja õllega.
Võrkkiige sai üles riputet.
Nüüd ei teagi, mis edasi?
Päevakorras, õieti kuukorras, on
akende vahetus, kuna vanad on üsna pudid – ainult vana värv hoiab
klaase paigal.
Aidas kolades avastasin sitakarva
kruntemailvärvi metallile. Mökerdasin muruniiduki korpuse alt
kokku. Enne ei saanud seda tööd teha, kui pidin mootorikatte maha
kruvima – minu mõistus ei küüni mõtlemast, kuidas rotid neile
jäetud kamaluäie hõrgutise sinna alla toimetasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar