Noh, kas me oleme juba vargarahvas?

Ei, mul ei ole usku põllundusse.
Eriti, kui linnavurled, kes Eestimaal puhkuse aegu ringi sõidavad ja talumehe tagant varastavad, nagu kotipoisid Samaaria steppidest,
Nõnda, kevadel küliti põllule hernes maha.
Kasvas, mis ta kasvas, on tänaseks rammusad kaunad kasvatanud.
Ise ma ei täi sugugi minna ja korjata teist oma kõhutäieks.
Eile, kui ma istutasin rattale kanistri, et lähen ja toon bensukast 10 liitrit bensiini, nägin maanteele sõites ühte Mitsubishi mahtuniversaali.
Lähenen sellele üsna jõudsalt, kui hernest tuleb kolm pätakat ruttu emmekese käskluse peale ja autosse. Kui ma Mitsuga kohakuti jõuan, on juba masinale hääled sisse seatud ja kuna ma olen möödumata, siis ei saa Mitsu paigast, pealegi vastassuunavööndis on viimane.
Esiistmel istuv meeskodanik vist häbenes mind, et pani käe näo ette, emme rolli kandev kodanik kohmitses rooli taga. Ilmaaegu kiirustasivad oma võsukesi hernevargilt autosse.
Mina ei teinud neist väljagi, kuigi ajupoolkerad soovitasid peatuda, koputada klaasile, andes märku klaasi allakerimiseks. Ikka selleks, et nendega törts juttu puhuda.
Teemal – Miks te annate lastele halba eeskuju ja õhutate seda takka. Kas ma tõesti pean teile, täiskasvanutele, teatama, et öösel käis prits mürgiga ja teie nosite mürgiseid kaunu? Nüüd peate lähima kümnekonna minuti jooksul otsima pesemisevõimalused mürgi mahauhtumiseks, tohtriabist ma ei räägigi.
Aga ei!
Siis olnuks vanemad ähmi täis läinud ja kuskil kiirustades kraavi kihutanud.
Las nad olla – pealegi pole minu hernes.
Aga mind hämmastab see, et õhutatakse lapsi juba maast-madalast vargile minema.
Tänagi kaesin, kuidas üks ema koos lapsega hernes sulistasid lisaks teistele.