Luuvalupäeva enesevaatlus...

...või siis mingisugune zölhvi-laadne peegelpildikribandus...

Järjekordselt ärrlõpnud joomingult toibudes, avades suurima vaevaga ränkrasked silmalau'd, irvitas mulle näkku ärraetud tuikuv inimvare.
Tunnistades juba teist tükimat aega, tabasin end ei-tea-mitmet-korda ärr imestamast – kas tõesti olen see mina?
Tõestuseks üritasin teha inimvihkajalikke näogrimasse – paistes larhv ei tee teist nägugi.
Järelikult polnud see mina.


Üldiselt aga...
Väsitav nädal oli.