Lõpp paistab

Kui ma reedel eelmise postituse kirja panin ja katust võõpama üritasin hakata, astus vennapoeg läbi. Ma siis õrritasin teist küsimusega, ega tal pole soovi marlitüki ning kokakoola ja vairi-seguga tupsutada läänepoolset külge? Noorhärra vaatas tõsimeeli, ega ma peast soodaks pole läinud. Ma manasin endale siis süütu raisakulli larhvilaadse ilme ette. Sellest piisas - noorhärra kaes kella ja oli kohe hakkamas. Mina omakorda hoiatasin, et seal üleval võib väga palavaks minna - no kas noored usuvad vanainimeste mula? Noor inime tegi turnimise käigus veel imelisi akrobaatilisi trikke, ntx pääsukest. Olnuks mul vaid oidu fotokas ligi hoida - nõder pea olla kehale nuhtluseks.

Küsisin - äkki tahab suuski ka alla saada? 

Õdaqks oli niipalju tööst ärr tehtud, kui allpoololeval ülesvõttel näha on. 

Eile üritasin ise edasi võõbata - tutkit ma sain seda teha. Ainult võta läbikihutavaid külalisi vastu. Aga täna sain peaaegu asjatoimetusega tõepoolest ühele poole. Üks paan jäi homseks, kuna naaberpaan vajab kuivamist, enne redelit maha ka võtta ei saa - triibud jäävad muidu pilku riivama...