Käis mul külas
üks.
Ajas pea kuklasse ja
küsis, mida ma sinna üles olen ärr kaotanud?
Ma olin turnimisega
nii ametis, et polnud mahti pikemalt möliseda ja vastasin – et
pesen oma roostes plekkkatust hvairi ja kokakoola seguga, tulemus
peaks olema kõrval nähtav. Eks ole ilusam?
Kas külainime
uskuma jäi, pole eriti minu mure.
Üldiselt ma sellist
tööd ei tohigi teha, kuna tohtrid on ärr keelanud head kuulmist ja head tasakaalu nõudvad tegevused, aga häda ajab ka mustlashärra kaevu
sittuma. Nagu kümmekond aastat tagasi alevis juhtuski –
ehitanud mustlased kaevurakkele peldiku ümber ja käinud seal asjal. Maakonna saitungimehed käisivad ka toona seda lugu kajastamas.
Nüüd saab mul olema vähemalt hõbedavärvi katus, kuldse ostuks nappis raha.
Kõikse hullem oli verandakatuse peal turnimine ning värvimine, see raip võttis pea kaks päeva aega ja kõige rohkem jõudu ärr. Õhtuks olivad turjalihased nii pinges ja valusad, nagu oleksin kaelaga tööd teinud.
Teine katusepool
ootab aga värvimist. Seda kõrvetavas kustikuu päikeselõõsas...
Kuna naabrimees kasvatab oma maadel ohakapõldu, siis tundub mulle vähemalt küll, et saan lisaks katuse ülevõõpamisele jummelist tasuta kasuka. Sel talvel vast kütet rohkem ei kulu, hoolimata norrakate ja rootslaste ennustusele - pikk ja külm talv on tulekul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar