Kui Tapa Linnahaigla
omal ajal Amblast vehkat tegi, jäi enamus Wehrmachti
hospitaliinventarist lihtsalt laokile. Ilmselt tollest või veidi
hilisemast ajast, kui Amblast üldse haigemajateenus ärr kaotati,
jõudis üks kokkupandav reformvoodi meile, mine sa võta kinni,
millisel teel – vehiti sisse, osteti või lausa pakuti ilma tasuta, et kuule
ole nüüd hea inime, vii see asi siit minema – pole
kelleltki ka enam küsida.
Kuna asi eriti ruumi
ei võtagi, jalad tõmmatakse ju kõhu alla, siis elumaja pööningul
ta aastaid vedeleski, ja samas ka raskust tal eriti polegi, saigi
põhiliselt liivasõelumisseks tarvitatud – poolteisemeetri pikkune
laud nagu hoidis ta enamvähem paigas.
Sai siis uus
ülesanne talle määratud sel ajal, kui liivasõelumist ei ole
plaaniski.
Eelmistel aastatel
sai voodil sibulaid kuivatatud, aga põhimõtteliselt oli siis tegu
igahommikuse laotamise ja õhtul kokkukorjamisega, misse meenutab
turul olemist. Sel aastal aga mõtlesin automatiseerida oma tegevust,
et ei peaks sibulaid hommikuti kärult voodile laotama ja õhtuti
jälle kärru tagasi tõstma...
Lammutasin kevadel
kunagi isetehtud sõnnikukäru laiali.
Seisid need rattad
niisama võlli otsas, kuni õige aeg kätte saabub. Siis millaski
suve algupoole monteerisin sinna võllile vana hobukultivaatori, mis
taheti aastaid tagasi emexisse viia, mille ma edukalt kõrvale
nihverasin, rattavõllikronsteinid.
Nüüd oli aeg küps
selleks, et see hospitalivoodi rattad alla saaks. Selleks oli vaja
kahte kahe-ja-poolemeetripikkust kergemat sorti torusid, milled ma
laudalakast alla toimetasin.
Mis nüüd viga igal
hommikul sibulaid päikse kätte päevitama kärutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar