19.10.15

Ma ei ole surnud, vaid ma magan siin.

Paar umbes siukese sõnastusega hauaplaati jäi mulle eila silma, kui kalmistul peale lehtede riisumist veidi aega parajaks tegin ning kondasin platside vahel.
Kui mõtlema hakata, siis oli vist tuu sõnarida elavatele trööstiks, kuid pea kolmveerandi sajandit hiljem võtab kirjapandu veidi kõhedaks küll.
Eriti tänapäevasel hullusel ja narrusel, kus üritatakse maktida sõnasõnalt kirjapandud teksti, kuigi algsel kujul oli see nagu rohkem kujundlikumalt väljendatud – mingisuguse müütilise messiase saabumise peale pidavat toimuma miskine ülestõusmine, mida on kultiveeritud inimkonna ajukäärudesse üle kahe tuhande aasta.
Minu vildakas mõtlemine millegipärast seostab selle ürituse kui kondikubude ülestõusuna. Silme ees voolab filmilindina seguna kahest kassahitist – esimene film Kariibi mere piraatidesaagast ja „Kloonide rünnak” Tähesõdadest. Millegipärast olen kolm paari helisummutavaid klappe üksteise peale oma kuulmislokaatoritele asetanud ning pelgan sedasamust kurdistavat kondiklõbinat.
Ma ei imestaks kui keegi matab oma lähedase elusast peast maha ja paneb kivina kaasavara manuliseks ülalmainitud sõnastuse.


Kommentaare ei ole: