Päevad on nüüd kukesammu võrra pikemaks kerinud.
Kui eile kuskil
kella 7 aegu oma silmalõõrid lahti lõin, valitses pilkane pimedus,
kui ümbruskonna suuremate asulate uulitsavalgusekuma mitte
arvestada.
Täna okulaare
avades oli väljas juba suur valge, mis tost, et tegelik kellaaeg näitas
natuke peale üheksat, kuigi magamistoa kella sihverplaat viis enne seitset jõllitas.
Tähtis on ikkagi see
tunnetus, mis ärgates parasjagu sind ümbritseb.
Ahjaa, muide, täna
kaesin, et maa on valge. Seda olematust lumesajust.
Sadas vihma mis ta
sadas, aga näed, see külm pressib mingi valemiga kõik selle vee
maa seest välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar