Täna, kurat seda
teabki mis issanda aasta oletataval viimasel päeval – sest, olgem
ausad, noid kalendripäevi on igal ajastul väänatud küll ühtpidi
ja keeratud karvupidi teispidi – tunnen mina oma hinges lasuvat
tohutut üksildustunnet. Vot see raisk on alles koorem. Seepärast tunnetan
ma vajadust üksinda sassi pindiste kuuspakk kõrist alla libistada
ning lollakastotaka ilmega oodatavat metsatagust koletulestikku jõllitama
jääda.
 |
| ...siin on draamat nii et tapab... |
Toda muidugi juhul,
kui ma enne ärr ei vaju.
Kui eelnevast kogusest väheks jääb, siis
tuleb drastilisi taaruvaid ja samas ka ebaühtlasi sammukõminaid kaasata – pilk kangemakraadiliste
joovastavate jookide poole suunata.
Loodetavasti ma seeläbi mingit
draamat ei etenda – monoloog iseendast iseendale ei paku kuigi
suurt huvi, mis veel laiast publikumassist tahta...
Tegelikult lekib seda va draamat juba ülalolevast pildist küllalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar