Tänaseks...

... on siinkandi lumi end veidi rohkem koomale tõmmanud.

...nädalatagune vaikelu kellukestega...

Ja mul suurem hulk puid ka lõhutud ja hunnik sai jube lai ja kõrge. Ootan soojemat ilma, mis sulatab maapinna kuivemaks, et saaks ümberladumist kartmata puuvirnastamisega ükskord peale hakata. Enamus saetud ja lõhutud halud on sedakorda pliidipuu mõõtu, kuna neid kulub ikka aastalõikselt rohkem kui ahjupuid. Jällegi tuleb jätkuvalt oodata, nagu teatrirahvas salapärast Godood, ilusat ilma, et saaksin keldriesise lageda taeva all seisvatest ahjupuudest puhtaks rookida ning võib-olla sinna uued puud kuivamiseks, ehkki esialgne plaan oli hoopis aiaväratise ette laduda. 

Siis hakkas minul kui võhikul mingi inseneeria-laadne projektiline mõte liikuma – kuna kolmemeetriseid metallposte on kuus tükki veel alles, siis ehk tasub need ära kasutada püsiva varikatusealuse tegemiseks. Tuleb vaid metallist vundamendikruvid maasse keerata, neile keevitada metallpostid külge, lisaks neile fermid. No vaimusilmas nägin juba tulemuse ette ärr – tuleks väga lahe väravakatusealune. Selleks, et see ilmselt totakas idee teoks saaks, tuleb muretseda kümmekond metalltoru juurde. Katusekattematerjal lisaks.

Üldiselt sel aastal tuleb investeerida mul elamu voodri, mis on majal umbkaudu 50 aastat olnud, väljavahetusele – minu vaatevinklist soodsaim võimalus on nõndanimetet põhjalatüüp, mida mõned ikke põlastavalt kuuriseinaks nimetavad. Lisaks tuleb voodri alla veel tuuletõkkeplaat muretseda.

Kaks hunnikut on veel vaja läbi saagida – peenikesed haavalatid lasen järkamissaega läbi ning järelejäänud virn segapuid laon aia taha platsile, kus ma ikka mõne metsmaasika olen leidnud.