Esmaspäeval oli
esimene kevadekuulutaja kohal.
Lõhklusin kirvega
parasjagu eelmisel nädalal mootorsaega tükeldet puupakke halgudeks,
kui mu niigi nõdravõitu kuulmekäikudega kõrvadesse kostus mingi
hädakisa.
Tõstsin pilgu
väratise suunas, et ega seal mõni eksinu ole.
Ei olnud.
Samal hetkel kostus
uus pasuna-laadne karje, sedakorda kõrgemalt poolt.
Puulatvade kohal
lendas sookurg.
Sooh...
Käis teine ilmselt
luurel, kas soo peal söömapoolist ikka on, et nüüd lõuna poole
põrutas.
Vangutasin pead ning
telepaatilisel teel sõnumit edastades soovitasin nädala-paari pärast tagasi tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar