Kui valgus künnab pimedusse vaod

Pimedus.

Päikeseketta sähvimisest on möödas, kui ma uuri, mis lebab mu silmade kõrgusel, sihverplaadile pilku heites mäletan, oma paar tundi.

Osoonirikas karge õhk on juba vahetunud soojalt lääge värske kaselehe aroomiga.

Too nagu kutsuks end embama nagu emane inimloom kevadiselt pöörasel jooksuajal.

Kuid väsimus haarab mu meele oma valdusesse...

Eluveest, mis mu randmelt iga südametuksega väikse verise fontääni tekitab, kulgen tühjusesse.

Hädiselt tajutav ümbrus hägustub kordades võimsamini, mida jõuetumaks mu südamelöögid muutuvad – enam ei lähe kaua, kisendab sisetunne.

Saabuv valgus haarab endasse täpselt sel hetkel, kui hästi nõrgalt võimendub orgasmina mu viimne südametukse. 

...ent pilvel kord küntud sai ja seeme vakku külitud... 

Pudenev aeg: 37.veebruar - kevade alguseni oli jäänud kõigest üks sekund...