Kohtumine...

Ükspäev millalgi selle nädala alguses pistsin saekaitsega kummikud päkkade otsa ning läksin kopraid kiusama. Viimast saab teha ainult paisutammide lõhkumisega. Üks ehitis lammutatud, kõndisin mööda jõekallast allavoolu, kus tamm tekitas jõele vähe suurema elik meetrise nivoode vahe. Küll ma sikutasin sealsest ehitisest kaikaid välja ja pildusin neid kaldale. Raskusi oli, sest roigaste üle kaldal põlvitavate pajude loopimisega sain enamvähem hakkama – paar nuialaadset põrkas pajuokste takistusel vette tagasi, kus need allavoolu kulgesid. Lõpuks kaesin, et sellest voolavast veest kohisevas augumulgust peaks nagu piisama.

Nii ma seisin, kummikud vett täis, ebaloomulikus asendis, kuulasin vee kohinat ning mõtlesin parasjagu oma mõtteid. Letargiast äratas mõnikümmend minutit hiljem vastaskalda kuivenduskraavis toimuv.

Millegipärast ma eelmistel aastatel arvasingi, et piibrid on sinna pesa teinud.

Nüüd ujus loom sealtpoolt otse minu suunas, jäädes siiski aupaklikusse kaugusesse pidama. Uudistas veidi ning keeras otsa ringi minust paari meetri kaugusel ja ujus tagasi oma kodukraavi.

Linnavurledele oleks see alles elamus, millest õhinal rääkida igal grilliõhtul, kuid mulle oli see loodusepoolne ilmutus. Asi seegi, sest muidu pole ma elu sees seda ujuvat närilist oma silmaga näinud, et siis arvatavasti on küll minuga midagi lahti.
Rahulolevana, kuid lirtsuvate sammudega kõndisin kodu poole.
Õhtul, enne koikussesuundumist tundsin, kuidas mu säärtes ja kintsudes haarasid võimu krambid. 

Ei teagi enam, kas loom pani mulle needuse peale...