11.2.10

Katkend pooleliolevast teosest...

Et siin blogosfääris on mitmed tutvustanud omi üllitisi, siis otsustasin ka mina kuradil sarvist kinni haarata ja proovisin eluloolist kriba paberile panna.
Järgnev on katkend mu pooleliolevast triloogiast.

...Täissuitsetet kõrtsus, kus laed madalad ja kõik tammepuust tehtud on, hüüdsin oma sõbrale, kes toimetas parasjagu heliaparatuuri kallal: „Kuule, ma kobin siis mõneks ajaks välja.“
„No siin tubakasuitsu sees on raske midagi välja mõelda. Mine ees. Ma tulen kohe järgi. Panen enne siia mõne plaadi mängima.“

...Enne ukse sulgumist selja taga kuulsin, kuidas Jimmy Page oma soolokidrast meelitas meloodia, mis minus alati judinaid tekitas, nagu oleksid sipelgad, õigemini juba elevandid, mööda selgroogu üles roninud või trampinud, ja millele sekundeeris üsna pea John Bonham oma trummidega...

Pühkisin lume pingiotsalt maha ning istusin.
Kohe käis ükse kääksatus.
Heitsin pilgu korraks hääle suunas. Ants loivas laisalt nagu ikka ja istus mu vastu teisele pooole lauda.
„Led Zeppelin.“
„Tean. Ja lugu ise on „Since I've Been Loving You.““
Ants üllatus.
Ma ei andnud talle aega koguda, jätkasin: „See mu meelest läbi aegade parim lugu, mis kidrast välja meelitatud...“
„Vaat seda ma ei teadnud, “ pomises Ants.
„ See kompott raputas mu päris segi ning pööras mu täielikult rokiusku. Peale seda lugu polnud maailm enam endine. Vähemalt minu jaoks mitte. Ja teine lugu, mis lõhkus seni mu kindluseks niinimetatud rahuliku muusika raja, oli „Staiway To Heaven“ ehk maakeeli Taevatrepp.“
„Kuule, ma arvasin, et tean sinust kõike, aga näädsa, ega tea küll. Ma pole kunagi sind Zeppi kuulamas näinud. Rääkimata sellest, et sa pidevalt punki kuulad.“
„Jehh. Punk on üks lahe asi küll, aga kummaline see, et mida vanemaks ma jään, seda anahistlikumaks muutun. Muidu on nii, et punk on mässuliste noorte pärusmaa. Samas jälle, vaadates tänapäeva noorsugu, kõik on õpihimulised. Seda tuleb takka kiita. Aga küsimus tekib sellest, kas nad peale tuupimise ka mõtlemisvõimelised on? Minu ajal oli õpetajatel, olgu muld neile armuline, ikka tegemist. Ja tänu neile siis ma mõtlen rohkem kui teised. Ja kuulan erinevaid muusikažanreid, mille juurde ma ei oleks iialgi jõudnud. Peale seda, kui ma enda jaoks avastasin Zepi, olen vahelduva eduga jõudnud punki, bluusi kuulata. See „Since“ on puhtal kujul kahvanägude blues. Ütle veel, et valged mehed pole mängumehed. Heheheee... Muide, üksjagu punki kuulasin ma varajases nooruses mingi väljamaa raadiojaama vahendusel. Aga seal oli kahinat rohkem kui muusikat, siis jäi see kuulamine poolikuks. Hiljem, kui meil hakkas tekkima see punkliikumine, kus oli tarvis punkarina näidata ainult sel moel, et ajasid kõrvapealsed nulli ja õlut kaanima, siis tekkis mul võõristus selle asja vastu. Erineda hallist massist, samas jälle olla halli massiga üks – siis ei, tänan väga.“
„Sul külm ka on?“
„Väheke ikka on.“
„Prrrrr... Ma lähen sooja tagasi.“
„Alles sa tulid välja ja sul juba külm?“ osatasin sõpra, „Ma istun veel mõne minuti, kogun mõtteid.“
„Kollektsionäär sihuke.“ Ants polnud suu peale kukkunud.
„Millegagi peab ju inimeseloom tegelema. Mnemofriik nagu ma olen.“
„Muidugi-muidugi...“ ja ukse kääksatuse saatel ta läinud oligi.
Istusin üksi kõrtsi ees. Viskasin pingile selili ja vaatasin taevasse, kus üksik täpp laisalt kulges tähtede rägastikus...

...Uks kääksatas veel kord.

9.2.10

Luul: külmus...

iga aasta
veebruaris miski
külm on

ei kaota
leevenduses viski
jameson

klaasipõhjas
pakun sulle
kuuma jääd

soojas toas
mu juurde
ehk jääd

naeratus suul
silmade särades
seisad uhkelt

siis lahkud
enda järel
suled uksed

büst kui
kamina ees
vaat'n tulle

elu kui's
leekide sees
söeks muut'

Tuulest võetud...

Sorisin riiulites ning leidsin ammukirjutet mölalungi, mis elust enesest on kirja pandud.
Et kevad pole enam mägede taga, siis üllitan selle loo taas, justkui hoiatuseks salakavala tuule eest.

Jube!
Lihtsalt jube!
Kus on kevadine salakaval tuul.
Soojendab ja paitab, samas näitab marutõbise kähriku kombel lõrisedes härjailast tilkuvaid kihvu, kui lõdvalt võtad.
Ilmselt ma seda lõdvalt võtsingi.
Nüüd olen sirakil ja tunne on sitemast sitem.
Ega minust täna teile jutukaaslast pole.
Algas see kõik sellest, et kõhus hakkas keerama.
Ei tahtnud see pööramine kummastki august välja tulla.
Siis langes mulle siuke uimane olemine pääle.
Seejärel pea valutas nagu kari hobukaameleid oleks lõhkuma hakanud.
Kui pead paigal hoian, siis ei valuta eriti.
Aga niipea, kui oma pead vähegi keeran või pööran, näiksid ajud kokku tõmbuvat ning liiguvad kolbaseinte vastu KOLKS ja KOLKS...
Üks sõber arvas, et tulnukate värk!

6.2.10

Raisakulli augud...



Auk...
No seda ma seina küll tegema ei hakka.
Pärast on ütlemist kui palju.
Aga siiski...

Meenub vana lugu, mida ma ammu kuskilt lugesin.
Puškin oli teatavasti väga ropu suuvärgiga.
Kord tahtsid noored aadlineiud paadiga järvele minna. Kutsusid Puškini aerude man. Enne võtsid preilid noorhärralt lubaduse, et too mitte ühtegi rõvedat sõna ei ütle.
Aerutavad järve keskele, kui Puškin järsku itsitama hakkab.
Preilnadel suur kihu teada saada, mis siis nii nalja teeb.
Pärast pikka keelitamist-meelitamist püüdis Puškin viisakalt seletada: „Vaadake, preilid! Meie paadis on 5 auku ja üks punn, aga paat ei upu...“


Minu seekordne saak koosneb kahest pildist


Puurivad auke...

4.2.10

Kuradi meemimuumiad...

...kolistavad oma muuvidega mu ukse taga...

Plogiilma primadonna Ninataga (ärgu ta pahandagu, see on minupoolne kompliment!) otsustas mulle taas meemi teatepulga üle anda.
Mõirgasin veits ja kuulasin, mis ma endast kujutan tema arvates.
Näitleja?
Mnjaa...
Kunagi aastate eest, kui ma Tarbatu Pööbelmanni instituudis vastutahtsi tarkust taga nõutasin, pani emakeele õps minu tagasihoidliku isiku ikka lavalaudu kulutama.
Eks sealt mul siuke nakkus külge jäi, et hiljem sai mõndade koolivendade ees tsirkust etendatud.
Muidugi publikumiks oli tol hallil ajal vaene hall mass, kel pold raha piletite ostmiseks ja kes tuimalt kaes minu etendatud ajuvabadust.
Hiljem siis olin nagu tsirkusetola, kes pulmades etendas tragöödiat ja matustel komöödiat.
Kui ühel hetkel tuli eelpool mainitet tegevustele paus sisse...
Nojah, sellest on paar aastat möödas, kui ma oma näitlejaoskusele nekroloogi kribasin.
See kõlas umbes, paraku mälu järgi pean kirjutama, nõnna:
Täna õhtul... tabas Eestit, vabandust maailma, veel kord vabandust, kogu universiumit valus, khmm ränkvalus kaotus.
Me kaotasime üliandeka näitleja.
Oma sõnade kohaselt pani ta ameti päevapealt maha.
Kui keegi teist leiab kaotatu, palume siiski seda mitte oma teada jätta...

Kogu see tekst oli kribatud Metsiku Lääne stiilis müürilehele Wanted!

Niisiis...
Meemimuumia minupoolne panus muuvide näol kõlab siis selliselt:
Kuna mul on ohtralt vaegkuuljatest sõpru lisaks kurtidele kui ka muidukuuljatele, et kõik ühtviisi aru saaksid, siis esimene pulmalugu oleks taoline:

Pulmamarsiks ehk sobib kui rusikas silmamunaditesse :

Nõnnanimetet “Esimese öö” musaks kõlbab siuke, sest niikuinii on voodi kuum:

ja nüüd kolm matuselugu takkaotsa.
Matusemeeleolu loomiseks sobib zombi-lugu:

Mida ma sooviksin iseenda ärasaatmisel kuulata, on seesinatine:

Peielauas kuulaksin hea meelega seda, mis siis et mind pole, aga ma vähemalt hõljun kuskil sealsamas üheksandas dimensioonis:


Ahjaa, reeglid – neid tulebki rikkuda, mida ma mõnuga teen - kui sellised olid taolised:

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”


Aga see lugu saab olema sellele, kes viitsib sedasamust reeglitega meemi edasi arendada ...


Kes pulka soovib?
Loll!
Sedasamust teatepulka, mitte seda, mida sa...

On ikke mõtlemine inimeseloomal...
Või tema tahab jäätist? Ümbernuka-poest saad...

Lisandan kell 17.10 teate, et rohkem ma meemidega ei tegele.
Te võite mulle osundada, aga ma ei garanteeri, et ma neist osa võtan.
Samuti olen seda meelt, et kettkiri peab kuskilt otsast ära katkema.
Ja mina katkestan need kindla peale.
Nõnna siis, sõbrad, ärge tusatsege!

3.2.10

Elust enesest: Hei! Mees! TAPA!!!

Astun bussi, ostan pileti ja pööran ennast, et kaeda, kuhu maanduda.
Esimesel istmel magab oma õndsat und üks küllaltki turske sell.
Ma olen alati sihtinud oma istumised taha poole, nii ka seekord.
Pärast veerandtunnist sõitu jõuame Tapale.
Kõik ronivad maha, ka mina – alati viimaste hulgas.
Bussijuht viskab pilgu siis ringi: et kas buss tühi...
Aga õndsa unega mees magas oma istmel.
Astun bussist parasjagu maha, kui kuulen, kuis bussijuht hõikab magajale: „HEI! MEES! TAPA!!!“
Ausalt öelda, ega ei tahaks sel hetkel tolle unesegase mehe ligiduses olla...

2.2.10

Tuisune mõtteuit...

Väljas tuiskab.
Hirmsat moodi.
Ei taha kuskile minna.
Istuda toas ... ka nagu narr.
Kiigates aknast välja, nii palju kui läbi jäälillede-ornamentide paistis, mõtlesin, mis ma ikka passin.
Panin vatid selga.
Ning astusin tuisusesse möllu.
Ma tean, et nüüd tuleb siunamine teemal TÜHI TÖÖ JA VAIMU NÄRIMINE!
Aga pean mainima, et ütlemata mõõnus töö see lumerookimine.
Lumiräitsakad, mis tuule toel vastu larhvi põrkumas, tuisuga võidu ajamas.
Ma tean, et loodusestiihia vastu ei saa.

Aga ma ei anna alla.
Sest olen osake loodusest.
Kui stiihia võidabki, keeb ka minus võidurõõm.
Selline pisitillukene arusaamine, et olen surelik, paneb mõistma looduse tegemisi ja seadusi.
Kõik kulgeb omasoodu.
Olematusest kaduvikku.
Jääb vaid aeg.
Aeg...
...On mälestus?
Mis tuhmub...
...Kaduvikust olematusesse...