Et kevad pole enam mägede taga, siis üllitan selle loo taas, justkui hoiatuseks salakavala tuule eest.
Jube!
Lihtsalt jube!
Kus on kevadine salakaval tuul.
Soojendab ja paitab, samas näitab marutõbise kähriku kombel lõrisedes härjailast tilkuvaid kihvu, kui lõdvalt võtad.
Ilmselt ma seda lõdvalt võtsingi.
Nüüd olen sirakil ja tunne on sitemast sitem.
Ega minust täna teile jutukaaslast pole.
Algas see kõik sellest, et kõhus hakkas keerama.
Ei tahtnud see pööramine kummastki august välja tulla.
Siis langes mulle siuke uimane olemine pääle.
Seejärel pea valutas nagu kari hobukaameleid oleks lõhkuma hakanud.
Kui pead paigal hoian, siis ei valuta eriti.
Aga niipea, kui oma pead vähegi keeran või pööran, näiksid ajud kokku tõmbuvat ning liiguvad kolbaseinte vastu KOLKS ja KOLKS...
Üks sõber arvas, et tulnukate värk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar