Hirmsat moodi.
Ei taha kuskile minna.
Istuda toas ... ka nagu narr.
Kiigates aknast välja, nii palju kui läbi jäälillede-ornamentide paistis, mõtlesin, mis ma ikka passin.
Panin vatid selga.
Ning astusin tuisusesse möllu.
Ma tean, et nüüd tuleb siunamine teemal TÜHI TÖÖ JA VAIMU NÄRIMINE!
Aga pean mainima, et ütlemata mõõnus töö see lumerookimine.
Lumiräitsakad, mis tuule toel vastu larhvi põrkumas, tuisuga võidu ajamas.
Ma tean, et loodusestiihia vastu ei saa.
Aga ma ei anna alla.
Sest olen osake loodusest.
Kui stiihia võidabki, keeb ka minus võidurõõm.
Selline pisitillukene arusaamine, et olen surelik, paneb mõistma looduse tegemisi ja seadusi.
Kõik kulgeb omasoodu.
Olematusest kaduvikku.
Jääb vaid aeg.
Aeg...
...On mälestus?
Mis tuhmub...
...Kaduvikust olematusesse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar