Öudzelt väzinud

Pean vabandama votujahtijate man, et lihtsalt pole neid kommenteerima saanud.
Väsimus on murdnud minust kangemaidki inimloomi maha, muudest elukatest ma parem ei röögigi.

Üks võlg on sellega õiendet, teine alles vajab asjatamist.

Pühade puhul...

Pühi ise!

Jah, niimoodi!

Meil siinkandi mehed nõnna pühade puhul ütlevad...

Vot nii sügavmõtteliselt targad vilosohvid istuvad põõsastes.

Raisakulli votujaht: raamitud raamid...

Inimloom on siuke imelik olevus, et tahab olla raamitud.
Indias on ammusest ajast kasutusel seesinatine kastide taristu. Et, kui sa sündisid pururikkana, siis ega naljalt ikke vaesemasse kasti sind ei suruta, välja arvatud juhul, kui ise selleks samme ette ei võeta. Taga enam, surma ees ollakse igatepidi võrdsed.
Inimlooma puusärki ma siiski esitlema ei hakka. Pole sünnis...

Küll aga kipub inimloom loodust raamidesse suruma.
Et madalmaade viljakust parandada, tuli kunagi kuivenduskraave kaevata. Paraku on nondega siuke lugu, et kui unustatakse paarikümneks aastaks hooldamata, ei lähe see haakaksoo kuskile, vaid soostub õite ahvikiirusega.


Kärnkonni on surutud neisse raamidesse, mida nad ei evi - millegipärast lahterdatud nõia käepikenduseks.
Kui keegi protestib alloleva ülesvõtte peale, et kõik peab tänases fotojahis raamides olema, siis soovitan pilku veidi ülespoole tõsta – taamal on raammajake...
Konnal oli jube kiire, et saaks juba pulma minna.
Ei hakanu mina teda enam kinni pidama, klõbisin pildi ära ja soovisin mõtetes talle head teed...
Niisiis, kärnkonn teel tsivilisatsiooni rüpest metsikusse loodusesse


Kuramuse päralt, ma olen mõeld, et ostan omale mullafreesi, aga vaadates hinnalipikult, mis kütus maksab, no mitte ei saa otsusele jõutud.
Vägisi kipub selline olukord korduma, et masinad on rikaste inimloomade pärusmaa nagu sadakond aastat tagasi.
Tuleb vanad seadmed taaskasutusse võtta.
Nii nagu ma hobuäketega teotsesin.
Võinuks ühega hakkama saada, aga eks tuu liig kergeks jäi, siis teine äke sai raskuseks peale pandud.


Raamides raamijad...

Vaata, inimeseloom...

Käisin eelmine aasta ükspäev kohalikus hüpersupermegaminimarketis.
Sealt naastes sattusin kokku ühe väegade häste riietet noorsandiga.
Tema kõnetas mind esimesena.
Et kas mul on talle anda paarkend krooni suitsude ostuks.
No tohhoo kurat!
Kas ma näen välja kui mõni rikkur vä?
Mul kubemelappidega vanaisaaegsed püksid jalas, aegunud moekuradi lõike järgi jope, mis paaris kohas lõhkine ja takutuustid lotendasivad sealt välja, seljas – ja järsku ma nigu mõni moeahv?
No hakkasin juttu veeratama, et mis mehi te olete ja miks te minult raha kerjate, kui ise olete paremas dresskoodis kui mina, kes ma mitu-setu aastakest töötu?
Ta sinder ei tabanud nööki ära. Või oli ta nii hädas, et neelas selle alla.
Hakkas miskit seletama, mina katkestasin julmalt tema sõnamulina, öeldes, kui raha ei jagu siis tuleb mingi lõbu maha jätta. Või müüd oma rõivad seljast. Nii, et jäta oma suitsetamine maha, säästad raha ja tervist.
Kutt jäi lolli näoga järele vahtima.
Läks mööda paar kuud, kui jälle kohtasin sedasama kutti tänaval. Tahtis mind kõnetada, siis ilmselt tuli talle meelde, mis ma eelmisel korral rääkisin ja keeras keset tänavat ringi...

Nii...
Mälumülkast keksisid veel mõned juhtumid pinnale.

Aastaid tagasi, kui veel ruubel maksis, olin kimpus mõnede koolivendadega, kes nurusid pidevalt raha.
Need olivad minust vanemad, noh - nooremaid ikka kiusatakse.
Ühel hetkel küsisin neilt, kas te sõnapidajad olete?
Teeme siukse tehingu, et ma annan teile kahekümne kopika asemel 50 kopkat. Järgmisel korral, kui tahate minult raha saada, siis maksate mulle enne ühe ruubli tagasi. Nõus?
Sellest ajast ei noritud mult ühtki kopikat.

Siis, kui kroon valitses, oli tüütu siinkandi jõmmide rahanuiamisi kuulata.
Andsin siis ühele jõmmile Tammsaare ja lugesin sõnad peale: "Sa küsisid mult 10 krooni õlleraha, aga ma annan sulle 25. Võta see omale ja ära enam mind tüüta. Lihtsalt häbi on, kui sina tugev mees, kes sa tööl käid ja tuled minusuguse töötu juurde õlleraha kerjama. Mul paraku rahapuud ei kasva, nii et jään paar söögikorda tühja kõhuga kannatama..."
Keerasin selle jutu peale otsa ringi ja tulin tulema.
Aga jõmmile ei jõudnud ilmselt see jutt pärale.
Järgmisel korral kokku trehvates lootis ta mult jälle raha saada.
Kui ma talle meenutasin eelmise korra juttu, siis mees läks näost tulipunaseks...

Miks see nii on, et töölkäivad inimesed ei tule oma rahadega välja, samas kui mina üritasin selle piskuga, mis riik mulle maksis pinsi näol?

Jajaa, ma olin teeneline penskar.
Te ei teadnudki???

Raha käes, lähen nüüd kõrtsu...

Täna, tehes puulõhkumise vaheaja, kõndisin hoovis ringi.
No vahelduseks peab ju seda tegema, muidu võib kirvetöö ajusid nüristama hakata.
Mingi asi helkis pori sees.
Kummardusin ja korjasin 10 Eesti sendi-väärtuselise metallijublaka üles.
Nüüd on mul siuke tunne, et seesinatine 10-sendine tuleks kõrtsis laiaks lüüa.

Kuradi raisk, nüüd hakkas kummitama va vana lauluviis:

...Ma tahaksin kodus olla,
kui Päts on president
ning lipuks on sinimustvalge
ja rahaks on Eesti sent...

Jah, Savetskomu Sajuuzi aegu laulsin mina seda laulu üsna tihti Haapsalu tooru sõnas elik sanatooriumis olles...

Mis wärk on?

No ma ei tea.
Kasutades sirvikuna kroomiumit lööb seemitsopi lehitsedes siukse hoiatuse ette:

Seda tüüpi fail võib teie arvutit kahjustada. Kas te soovite kindlasti faili 245e4fa1-195c-4292-93f1-d15a814965a8.swf alla laadida?


Kas tõesti härrased ajalehest tegelevad uudiste vahendamise asemel nüüd raali kahjustavate failide edastamisega?

Metsaalust kaemas...

Seekordne fotojaht saatis kõik metsa.
Tuli selline vana hea loogikaütelus meelde, kus poolde metsa minnakse ja sealt edasi on juba metsast väljumine.
Eksimiste vältimiseks tasub kompass ja maakaart ligi hoida - need ju odavaimad orienteerumisriistasd.
Tiba kallim on juba elektrooniline abimees GPS-plotter või mis nime see asjandus ka kannab.
Mul, vaesel mehel, raha napib, et neid eelpoolmainitud riistasid muretseda.
Tollepärast tegin tikutopsist "kolm-ühes" riistapuu.
Nimelt kritseldasin toosi alaküljele X-märgi ja sinna alla ASUN SIIN.
Kui mul tekib "äraeksimisepaanika", siis heidan pilgu sinna kritseldusele ja ma tean kus ma olen - asun SIIN, ei kuskil mujal.
Teine funktsioon on sel tikutopsil lõkke süütamine.
Kolmas on juba lisaväärtus - cm- ja tollmõõdustik on pääle trükitud.
Aitab vist teoreetikast.
Läki piltide man.

Metsasiht, kunagi sõideti talveti siitkaudu hobureega ikke iga päev.


Mugav motoriseeritud tugitool metsas, turvaline igasugu põrutuste suhtes - varustet turvavööga...


Kas järgnevad vaated on selle eelpoolmainitet masina tekitet, mitte ei tea:


Jõulude aegu oli siin veel mets:


Padrikusse eksinud leiad siit.