Ei ole hullu, ei ole

Tänasel tuulisel „tsikaago“-moodi päeval, mil tuuleiilid läbisegi tuulevaikusega põimusid, oleks tahtnud kohalikke endisi militaarasundusi pildistama minna.

Jäi see plaan teostumata sel põhjusil, et mu tühi peanupp läks järsku uimaseks ja kuskilt moderneerus too uimasus inertsiaalselt peavaluks.

Targem oli tuulevarjus püsida.

Paar viimast päeva tümitas mu kõrvades va tema kõrgus tinnitus ise.

Hää, et ma tolle olemasolust hulluks pole läinud. 

Nüüd on asi parem. 

Vist...

Ei miskit uudist

Plaanin juba mitmet päeva, et saaks ühe tuuri oma rattaga ärr kimatud.
Aga võta tillist või tõmba näpust, ei saa kuidagi liikvele.

Suur puidukuhi lagunes ärr ja seetõttu vean puid hoopis varju alla.
Ei saa puudele ka inimese kombel ligi – vana sanna vundament on vahel.
Vana, sepa taotud pootshaagiga, mis vist ammusest ajast pole töötegemist näinud, tõmban halud ligemale, siis laon vundamendile ning seejärel kärusse.
See kõik võtab aega, ja mitte vähe.
Puidukoormaga käru sõidutan kuuri alla, mis mu vanaisa aegu oli hoopis hobusetall, mille meie hilisemas minevikus muutsime laudaks, kus elutsesid parimatel päevadel kuus siga, kolm lammast, kuus veist, kanalised.
Kui me nii targaks saime, et nii vähesega ei tasu üldse jännata, siis panime vähehaaval poe kinni.
Nüüd on kõik see ruum puude all kinni.
Tegelikult juba mitmet aastat.

Eila lõi loominguline hetk pähhe kinni ning keerasin lihtsalt rattakella ratta küljest ära.
Näis, mida võmmid selle idiootsuse kohta nüüd ütlevad.
Kuramuse päralt, olnuks mul ühe läbimõõduga toru kasutusel, siis mahuks lahedalt kellamise seade ära, aga mul läheb keskelt jube jämedaks too juhtimisetoru.
Kitsas oli ennegi...
Minu liiklusohutust hakkas segama.

Küsimus mu keelel ja meelel tolknemas

Sihuke loll mõttemõlgutus lõi pähhe kinni, et ei saa muidu sellest lahti, kui pean ärr küsima.
Mis tingimusil võetakse inimloom Eesti Kirjatsurade Liitu?
Kas ploogas avaldatu ka sinna kriteeriumi, mis annaks õiguse olla kõigi poolt lugupeetav ja auväärt kirjanik, alla kärab?
Minnakse ju suure hurraaga digiraamatute peale üle.
Mis need ploogad muud on kui e-raamatud, mida kirjutavad, toimetavad, kirjastavad blogiomanikud ise.

Tänavune suvi jääb lühikeseks.

Tänu sellele, et mu üle nelja aasta vanune ASUSe võrguraamat (loe: netbook) ei taha üksi punk(t)i panna ja saksa klaveriga on üksjagu mässamist, võtsin käiku drastilised abinõud.

Installisin täna oma vanasse Dell Latitude läpakasse LinuxMint 15, koodinimega Olivia.

Meidi töölauaga.

Siis seadistasin ta oma käe järgi ärr.

Mõttemülgas ei anna rahu ühes asjas – viimatise aja aktiviseerunud luureteemaga seoses – miks operatsioonisüsteemide versioonidele pannakse koodnimed, kui samal ajal inimloomadele koodinumbreid jagatakse?

Kaesin veidi statistikat.

Viimasel ajal on minu ploogasse eksitud sõnaga „armastus“.

Siit ei leia siukse märksõnaga elutervet armastust.

Kõik on lörri lännu.

Minul vähemalt küll.

Järgmine sõna populaarsuselt on „anarhia“.

Loodust jälgides on millegipärast sihuke tunne, et seninähtud märkide analüüsimise tulemusel saabub sügis sel aastal üsna varakult.

Ei hakanud mina Oellesummerile oma laiska keret vedima - tegin omale ise va seda summit.

Üks miinus tuli selgelt välja – pole seltskonda, kellega saaks õltsi juua.

Kütsin eila sauna soojaks.

Vihtlemiste, millega kaasnes üle pika aja värske kaseviha lõhn, vaheaegadell pistsin pintslisse kaks pudelit ning peale sauna veel ühe õlle.

Peakolus leierdati ühtejutti ühtekomateist head rokilugu, kuid mitte ühtegi korda sülti.

Mistõttu ei kahetse mina üldse, et lakkekrantsisummerile ei sattunud.

Kuigi seltskonda polnud mul – kõik olivad suures linnas pröökamiseplatsil.

Noh, kas me oleme juba vargarahvas?

Ei, mul ei ole usku põllundusse.
Eriti, kui linnavurled, kes Eestimaal puhkuse aegu ringi sõidavad ja talumehe tagant varastavad, nagu kotipoisid Samaaria steppidest,
Nõnda, kevadel küliti põllule hernes maha.
Kasvas, mis ta kasvas, on tänaseks rammusad kaunad kasvatanud.
Ise ma ei täi sugugi minna ja korjata teist oma kõhutäieks.
Eile, kui ma istutasin rattale kanistri, et lähen ja toon bensukast 10 liitrit bensiini, nägin maanteele sõites ühte Mitsubishi mahtuniversaali.
Lähenen sellele üsna jõudsalt, kui hernest tuleb kolm pätakat ruttu emmekese käskluse peale ja autosse. Kui ma Mitsuga kohakuti jõuan, on juba masinale hääled sisse seatud ja kuna ma olen möödumata, siis ei saa Mitsu paigast, pealegi vastassuunavööndis on viimane.
Esiistmel istuv meeskodanik vist häbenes mind, et pani käe näo ette, emme rolli kandev kodanik kohmitses rooli taga. Ilmaaegu kiirustasivad oma võsukesi hernevargilt autosse.
Mina ei teinud neist väljagi, kuigi ajupoolkerad soovitasid peatuda, koputada klaasile, andes märku klaasi allakerimiseks. Ikka selleks, et nendega törts juttu puhuda.
Teemal – Miks te annate lastele halba eeskuju ja õhutate seda takka. Kas ma tõesti pean teile, täiskasvanutele, teatama, et öösel käis prits mürgiga ja teie nosite mürgiseid kaunu? Nüüd peate lähima kümnekonna minuti jooksul otsima pesemisevõimalused mürgi mahauhtumiseks, tohtriabist ma ei räägigi.
Aga ei!
Siis olnuks vanemad ähmi täis läinud ja kuskil kiirustades kraavi kihutanud.
Las nad olla – pealegi pole minu hernes.
Aga mind hämmastab see, et õhutatakse lapsi juba maast-madalast vargile minema.
Tänagi kaesin, kuidas üks ema koos lapsega hernes sulistasid lisaks teistele.

Mannetud katsed

Mnjah, olgu meil kui tahes kõva papindusminister, üht asja ta ei suuda eluilmaski teostada – Riigikogu loodrite palgakärbet.
Lisaks siinkohal juurde ka eelpoolmainitud tegevusse oma viletsuskaaslaste töötasud.

Vaadake, kui armsaks on saanud meile Nõukogude Liidu ajal seatud rajoonid, justkui aplodeeriks kauakestvate kiiduavaldustega pseudokommunistide tarkust, et siiamaani ei suudeta ei Virumaad ühendada ega kaotada mõned maakonnad – ilmselgelt on noid viimaseid ülearu ja nüüdseks on piir idanaabriga paika pandud.
Aetakse rahvale sitakärbseid pähe, tegeledes valdade ühendamisega, kuigi selleks pole ministritel mandaati.
Arvestades seda, et maavanemad pistetakse pukki valitsuse poolt, on riigiisadel voli maakondi liita.
Kasvõi vanade Eesti kaartide järgi.
Kui ma mõni aeg tagasi Lõuna-Eestis ringi kooserdasin, olid seal juba siuksed imelikud sildid püsti nagu Vana-Võrumaa.
Näiteks on praeguseks olemas üle meite kodumaa kihelkondade sildid püsti aetud – asi nüüd nende järgi maakonnapiirid tõmmata.
Küll siis jõuavad ka valdade, khmm... vabandust, külanõukogude juhid arusaamisele, et nõukaaja territooriumid arust ja ajast.
Paksu paska tuleb niiehknaa...

Ukraadino, punkt ukraadino

Nüüdseks on ärr proovitud pea samadel tingimustel, kui palju ma kaotan jalgrattaga sõites aega seljakotiga, misse oli pakiraamile seotud - 30 versta pealt siis kümme minutit.
Seljakoti sisu oli järgmine – töötunked, Häkkise reklaamsärk, mille unustas seitse aastat tagasi keegi kooliveli kokkutulekul maha, vahetusjuustud elik -sokid, rattalukk võtmekimbuga, rattapump, mutrivõtmed-rattaapteek koos kahe metallist rehviheeblitega, tengelpung, enda haisutamiseks odekolonn ning stihli võsaka rakmed.
Ei ma kaalunud seda kogust mitte.

Aga jah, kurradima punkt on kadunud.
Seoses sellega ka koolon.
Hakkab väsima mu ASUSe netbuuk.
Iseenesest pole hullu, saab välise usbi klaveriga edasi lasta.
Tuleb vaid harjuda suurte klahvidega.
Ning ka saksa klaveri eripäraga.