Luuvalupäeva enesevaatlus...

...või siis mingisugune zölhvi-laadne peegelpildikribandus...

Järjekordselt ärrlõpnud joomingult toibudes, avades suurima vaevaga ränkrasked silmalau'd, irvitas mulle näkku ärraetud tuikuv inimvare.
Tunnistades juba teist tükimat aega, tabasin end ei-tea-mitmet-korda ärr imestamast – kas tõesti olen see mina?
Tõestuseks üritasin teha inimvihkajalikke näogrimasse – paistes larhv ei tee teist nägugi.
Järelikult polnud see mina.


Üldiselt aga...
Väsitav nädal oli.

Vähemalt üks asi pole muutunud

Raisakull vastas taaskord selle kuradi valijakompassi-küsimustikule, mis ilutseb kohaliku rahvakillu rahvusringhäälingu lehel.
Neliaastakutagust tulemust kõrvutades tänapäevase tulemusega võib käsi südamel ütelda, et Raisakull on ikka sama elik siis konservatiivse ilmavaatega.
Mõni võib siin arusaamatult mögiseda - kuidas saavad anarhist ja toor ühise nimetaja alla minna?
Raisakullil kerkis see küsimus keelele siis, kui ta oma mõtetes mölises.
Raskusi oli rahuldava seisuplatsi leidmisega, aga näedsa, välja mõtles, raip.
Tänapäevase pseudokommunistliku määrdevabriku puutri elik liberaalse sotsiaalühiskonna tingimusis, kus lihtsad inimloomad on pankuritest kubjaste poolt ära aetud, võib igast Margaret Thatcheri-sugusest korralikust toorist saada veendunud anarhist - alalhoidlik suhtumine ikka eelkõige.

Ülalolev pilt on küll mitusetu aastat tagasi tehtud, aga kärab illustreerimaks tänapäevaste valimiste absurdsust

Tuksis

Oleks võind oodata vähe käredamat ilma, aga ei...
Lihtsalt ei viitsinud.
Esmaspäeval siis üritasin poolsulalumise ilmaga paar notti metsast välja kelgutada.
Ausalt ütelda oli see juba viga - õhta poole tundsin, et lihasevenitus hakkas tunda andma.
Nüüd kirun enda läbematut iseloomu.
Ning püüan läbi pisarate jooga abil määrida valuvaigistava salviga selgroo ja abaluu vahelist ala - mu ahvikäed on küll pikad, aga kere painduvusest jääb vajaka...

Talvine luul

Noh, eelmise postituse pealkiri hakkas kolbas kummitama...

Lumi on vedel ning ladvus kostev ulg
ja katusepleki mõlkimine peletab mu und,
halliks ajavat rõõmutunde toob teadmine -
nagu kaks skeletti parema puudumisel
teevad kolmandat roppu moodi juba,
et ei lõpeks otsa see eestlaste sugu

Toores veel teine.

Vedel lumi ja ladvaulg

Millegipärast on lumi vedel ja tuul ulub latvades...
Seepärast pole ma saand eriti ka notivedu teostada.
Kuigi jah, saag konutab kuidagi kurvalt riiulil – näha on, et ta tahaks nii vinguda – eriti veel tänasel päeval, kus kütusehinda määrab maakülgetõmbejõud.
Ma olen õppinud aru saama, ei tasu tööd hullult ette teha, pärast jääbki kõik see töö sinnapaika.
See asi on selge, et kui mõned tüved jäävadki maha, siis metsafauna ja -floora rikastamiseks on minu panus antud.

Nõnda ootangi külmemat ilma.
Et asi ühekülgseks ei jää, siis olen hakanud kaema ERRist igasugust dokumentaale loodusest, inimestest jne.
Nüüd lisandusivad ERRi kavva tänu muusika-aastale uurimused tänapäevase levimuusika ajaloost.
Et mul igav ei hakkaks oodates...

Kolimise raske kadalipp

Ega enam aega jagugi ja ei ole ma ennegi ajast kinni pidand.
Seetõttu tegin ülitähtsa otsuse vanal aastal ärr – kolin mujale.
Mitte mingil juhul Revalisse.
See tähendab, et kolin oma elamise senise asukoha naaberkihelkonda ja naabermaakonda.
Aga Eestist ärr ei koli.
Milleks?
Ainult meite maalt saad alljärgneva maali:

Andmeid uuendades neti kaudu idioodikaarti kasutades läks üsna kiiresti, kuid siis tekkisid takistused, kui samal päeval vallaviletsusest kõlistati ja sooviti teiste lähima ringi sügeliste nõusolekut.
Sissekirjutamisel tekitavad ametnikud pseudoprobleeme, kuna seadus nõuab seda ja väljakirjutamisel takistusi pole.
Eriti siis olevat nii lihtne, kui jalad ees sind välja tõstetakse.

Nüüd oleks vaja ka perearsti vahetus ärr toimetada.
See tähendab – järgmise nädala jooksul, kui löögile saan, vanast kohast erinevate tohtrite poolt täiskritseldet klade ärr tuua ja saba sorgus jalge vahel tilpnemas uue tohtribande jutule kobida – ehk võtavad mu vastu. Muidu olid siinkandis eelmisel aastal haigekassa tahtel terve naabervalla asukad tohtrihärrale peale vajunud, et too oigas raske koorma all vallalehes, et nimistu on silmamunanditeni täis.

Mõni ikka püüab pugeda

Andke andeks, kui ma siin „mõnele“ liiga teen.
Kui kuplialune ei tööta enam, pole mõtet enam kuskile trügida, eks ole,
Teada on tõik, et ühel valitsuserakonnal on lühike pink, seda eriti teatud maakondades. Ma ei tea, kas kohalikke ei usaldata pealinna parteikontorirottide poolt, et pidevalt vangerdatakse esinumbri teemal.
Endine vormelisõitja, tänane kõva laulukõri Asmeri Toivo on vast peast täitsa soodaks lännu, kui ta tegi Reformipärakkonna Ida-Viru esinumbrina valimisvõitlusesse sukeldumisel ettepaneku luua viisavaba tsoon 50 km ulatuses vabariigi idapiirist. Endise perssekukkunud ministrina, kes mitte sittagi korda ei saatnud kui vast krabisevate papinutsakute kühveldamisega oma taskutesse, peaks ta Schengeni viisaruumi reeglitega kursis olema, või kuidas? Liiatigi pidi tema tegelema oma haldusalas mingil määral Eestimaa regionaalse arenguga.
Aga mis me ikka tollest röögime...
Et siis järgmiste valimiste aegu oleks liberaalide ühenduse, kuhu kuuluvad teatavasti nii ülalpool mainitet ja kusierakond, ettepanek selline – kui juba, siis juba – terve vabariigi ulatuses relvastatud rohelistele Putini mehikestele viisavabadus kinkida...
Lambaid enam pole, aga hundid on söönud ja lammastunud.