16. augustil mõtlesin sedasi.

Arhiivis vedelev kirjatöö, mis kirja pandu pool kuud tagasi...

Kuis siis nii saab, et mina pole üldse saanud kutset viimasel ajal laineid löövast vahust.
Ega ma muidu poleks teada saanud.
Kuid Aarne bloogi lugedes sain esmamuljed kätte.
Samas ühtib mu arvamus Aarnega, kui asi tasuliseks lugemiseks läheb.
Mina lugemise pealt maksma ei kavatse hakata.
Käega katsutav ese peax olema, ntx raamat.
Niisamuti ei kavatse ma ka nõndanimetet e-raamatute eest maksta.
Mida rohkem ma kohtan netis saamahimu, seda enam tunnen, et internet muutub mu jaoks koormaks.
Kuni ühel hetkel viskab üle ning adjöö...
Niisamuti pole ma viimasel ajal uudiseid lugenud, tänu sellele, et nad nõuavad selle eest raha.

Elementaarselt hakkab mu anarhistlik vaim otsima alternatiive, kust uudisejanu kustutada. Ja satuvadki mulle ette kodumaale vaenulikud saidid.
Need on vähemalt tasuta...
Mis te arvate, kas kaminas muidu kuule pritsiti.
Järgmine võib olla kumin, somin, kemin, pämin...

Lõppkokkuvõttes on kõik võrdsed.
Sumin lakkab, kui viimne siinilma surnumatja on ärr koolend, rippudes kellegi hauatähise peal, ajades lehkavat haisu ümbruskonda laiali.

30. juuli k.a.

Arhiivis kolades avastasin 30. juunil kribatud mõtiskluse või aruande, mille pidin sel päeval veel üles riputama. aga ju siis tuli midagi vahele, et siia see ei jõudnud.
Nüüd parandan selle vea ärr...

Nomaitia.
Siuke uimane tunne on sees.
Ärevus.
Masendus.
Õigem oleks öelda: Sitt tunne.
Ajudes on kogu asi kinni.
No mis teha – pikad juhtmed.
Teadagi, needsinatised pikad juhtmed on kerele nuhtluseks.
Pohmakas?
Eehh... Ei usu nagu.
Pidin eila õdaq ühe õlle tegema, aga unustasin ära.
Üleeila kah miskit kangemat ei pruukinud.
Nõnda, et see põhjus on veel tuvastamata.
Nüüdki, kui õues liikusin, tunnetasin kõige vastu apaatsust.
Las kallab!
Mina vaatan oma klaasistunud okulaaridega, justkui unistavalt, kaugusse.
Aga ma ei unista.
Magada tahaks.
Siuke uni on peal, et lase olla.
Täna öösel uni lännu kella nella paiku kurat teab kuhu.
Siis vähkresin oma koikus.
Lõpuks haarasin ühe suvalise kirjateose ning lambi süttides keskendusin selle lugemisele.
Tund-paar hiljem mõtlesin, et mis kuradi pärast ma nüüd sedasi piinan ennast.
Tegin aseme ärr ning kadusin õue.
Kooserdasin paar tiiru ringi siis tagasi tuppa.
Vaatasin kella – see näitas kuus kolmkümmend.
Laupane päiv kah, et kohvitamist nii vara teostada ei tahtnu.
Loivasin tagasi asemele.
Nõnda kui pea diivanipatja puutus, nii magasin nigu laip.
Õudus.

Änämb ep mahu...

Vitsutasi ploome.
Kõriauguni.
Ütlesi: „Homme
sitapaprini
viib kiirem rada,
teadke, mul on sitahäda!“

Hommikune põrandapesu

Peale hommikuleiva manustamist mõtlesin, et koristan laua ärr.
Hakkasin lõikelauda haarama, omal teine käsi noa-kahvli-lusika all kinni, kui see arvas surfata väheke kuival, leivapurusel laual.
Libiseski lõikelaud suure kaarega kohvikruusi vastu ja lõi selle ümber.
Kibekiiresti reageerisin, aga vaat, sain kohvikruusist siis kinni, kui see juba kõlkus laua äärel.
No muidugi...
Kruusitäis kohvi lainetas laua all.
Võtsin edasist stoilise rahuga.
Kuivatasin lapiga põrandat ja irvitasin endamisi – jõukus ei anna häbeneda.
Kes veel on pesnud põrandat kohviga-koorega???

Jah, härra haridusminister

Jah, haridusministril on tuline õigus, kui ta väidab, et eliitkool vormib nullist tippu.
Aru ma ei saa aga ühest asjast.
Nimelt, miks pole suurt tunglemist vanglate uste taga?
Vangla on koolitus-kasvatus asutus.
Mis toodab rootsi kardinate varjus üha profesionaalsemaid kurikaelu.

Maapööraja memuaarid

Noh, ma nüüd olen tagaotsitav.
Rahvusvaheliselt?
No kuulge!
Ma nii kuulus veel pole.
Mis mõttes, et mis asjus?
Mõned pööravad riike, aga mina pööran maad ringi.
Mitte maakera, vaid tuhlimaad.
Teleskoop-labidaga.
Fiskars teeb noid, kui tõstukitest-kääridest siiber saab.
Nojah.
Aga kus häda kõikse suurem, seal viilimine lähedal.
Mina ei saa pikemat aega kummargil olla, hakkab seljale.
Mis kunagi mullikate kantseldamisega paigast on läinud.
Seljasirutamiseks kasutan abivahendit.
Kui varem oli kahe õunapuu vahele tõmmatud võrkkiik, siis selleaastane õunaikaldus keeras seal lebotamise kihva.
Nüüd on selleks hoopis teine puu.
Kuradi head ploomid, peab ütlema!
Mis nii viga tuhlimaad niiviisi pöörata.

Vabaduse leelotamisest...

Et tänane päev on MRP aastapäev, sellest tulenevalt nimetati see päev ümber hitlerismi- ja stalinismiohvrite päevaks, ei saa mitte vaiki jääda.

Vabaduse laulust on palju viginaid järelkajamina kõlanud.
Mina kuulasin ainult ühe loo sealt telku vahendusel ärr, et siis sauna Leili kütkesse maanduda.
Lugu ise oli Ajuraju esitet „Mai Taar“, misse pühendet maikuu Taarale.
Kusjuures oli see lätlaste/liivlaste poolne sügav kummardus vanema-Kaupo reetmise-eelsele ajastule.
Ja ainus lugulaul lõunanaabritelt, mis võtab mu kanged koivad vanadusest nõtruma.
Kui saunast naasesin, siis hakkasin täies vaikuses omatehtud pilte sorteerima.