30.11.12

Tuiskab

Meie rahvakillu inglise keelele üleminek on vähe nadi.
Maakeelne termin tuiskab on inglise keeli kirjutatuna siis do is cup - misse omakorda maakeeli tähendab munakollase tõlkega hoopis ei ole karika.
Saab siis inglane või jänki aru, mida meie rahvas tegelikult ütelda tahab.
Hoiatame küll, aga nemad võtavad ja ostavad kuulsa Stanley karika, millel pole hokimängijate streigi tõttu rakendust.
Hakkame sellega lund kühveldama või?

29.11.12

Eesti Energia on kasumit tootev ettevõte

Nii väidavad need, kes ülemusetoolil istuvad ning naudivad peatselt saabuvaid jõule priskeid papinutsakuid preemiate näol.
Kahtlemata on neil õigus seda saada, kuid siis, kui kõik toimib valutult.
Paraku oleme sunnitud tõdema, et algfaasis on olnud meil palju tõrkeid süsteemi toimivuses – mäletame ju eelmiste e-valimiste fiaskot, kui süsteem uppi lendas.
Nagu öeldud, toob EE riigile kasumit, siis riigikassa saab veel seda kasumit suurendada, kärpdes juhtkonna priskeid jõulupreemiaid ja kolmandiku võrra vähendada palku.
Uskuge mind, siit laekuvad riigieelarvesse olulised summad.
Samas ega EE juhid nälga jää, neil on ikka palganummer tohutult üle keskmise.
Isegi poole võrra vähendades elatavad nad end lahedalt ärr.
Kui ei suudeta, siis tulgu minu man koolitusele.
Võin vabalt õpetada, kuidas elatada end 120 rublaga kuus.

Me, eestlased, oleme mõelnud välja ilmakuulsaid loosungeid, nagu "Eesti vabaks!", "Teeme ära!"...
See kõik on võimalik, kui me kodanikena teadvustame Muskusõja Punapardi pojapoja ilmakuulsat ütlust: „Riik – see olen mina!“
Pean mainima, et sügavmõttelisemat riigi ja kodaniku mõttesuhet annab ikka välja mõelda.

28.11.12

Kulla needus

Huvitav...
Lugedes Winnetoud, tabasin end mõtteuidult.
Verejanulised kohad mul mingeid süümepiinu ei tekita, eks ole, kui aga jutt veereb kullale, siis millegipärast tunnen ängi.
Millest tuu tuleneb?

P.S. Peale selle on lugemiseisu ka läinud.

27.11.12

Kes minevikku mäletab, sel...

Oeh jah!
Hea on sorida mälu kaugemates soppides, tirides viimastest päevavalgele mineviku košmaarid.
Mis peaks jäämagi nagu enda teada.
Aga ei!
Kuulutatakse välja isegi memuaaride kokkutulek, kus iga plöögapidaja peab lausa kohustuslikuks oma koolipõlveaega kirjeldada.
Ma olen isegi kribanud noist, kuid ülejäänud on nagu nüüd ärganud sügavast letargiast.
Mine tea, äkki mingi väljaanne kohustas?
Või keegi vajutas õigele nupule?

Ääh...
Lähen loen edasi Karl May "Winnetou" triloogia esimest raamatut.

26.11.12

Miniatuurne etüüd sügisesest udust

jäi täna
pidama mu silm
kodutanumal –
vaikuses
valitses kõiges
ta looduslik kõrgus
hilissügisene udu
enne lumesadu

Miks sa sedasi tegid?

„Miks sa sedasi tegid?“
Istudes pehmes lumes jõllitasin küsijale arusaamatu pilguga otsa.
„Miks või? Kas ei tohi?“, pomisesin mõtteis, „Aga miks see sulle korda peaks minema, ah?“
Langetasin silmad tema tungiva pilgu, mis ootas kord esitatud küsimusele vastust, all.
„Oota hetk,“ pomisesin taas endamisi mõttevajunult, „las ma korrastan oma mõtteid!“ ning vajusin ootamatult pikali.
Läbi pehme udu tajusin, kuidas mind tassiti maanteele tagasi ja seal üritati valgusvihkudesse mähkunud sõidukeid peatada, kuid ükski ei peatanud.
Kaotasin teadvuse.
Ühel hetkel tundsin, et siniste vilkurite taustal üritati mu silmi avada, taskulambi valgusvihu jaoks, kontrollimaks mu elusolemist.
Eemalt kostsid ärevad hääled.
Üritasin noist sotti saada, kuid mõtet ei jõudnud enam tabada.
Terav valu läbistas käsivart, mille järel röögatasin hääletult ning vajusin tumedasse vatisesse uttu.

Kaugel eespool kumas valgus. Sumpasin elu eest kohevas lumes sinnapoole. Ümberringi oli pimedus pikituna valgete täppidega. Aga siht oli selge - vastuliikuva valgusekuma suunas. Külm kargus hingas mu kuklasse, higisel seljal tundsin vappe-eelseid külmavärinaid. Jalge all oli nüüd kõvemat pinnast, kus sai joosta. Kurvi tagant möiratas käiguvahetuse järel võimas masin. Veel hetk ja ta pimestas oma tuledega mu silmi. Ajasin käed laiali ja jäin seisma. Tundsin sel hetkel valusööstu ja lendasin hoopi saades teadvusetult kraavi.

„Miks sa sedasi tegid?“

22.11.12

Vot siin ei toimu midagi

Võid röhitsedes kogu oma röga lae suunas tulistada, kuid ega see rohekas süljelärakas alla tilgu. Pigem jääb poolele teele pidama. Umbes nõnda, et toosinane ollus on omas aegruumis. Öösel tajud läbi une siis tati heledalt kriiskavat raske kukkumise tumedat mütsakat vastu silmnägu nõnda, et vaistlikult kissitad silmi. Ei aita millegipärast ka see pea õlgade vahele tõmbamine. Põie pakitsus ajab su poole öö peal vertikaalasendisse ainult selleks, et sa peale paari lohisevat sammu lendad taas horisontaali – suur varvas on lihtlabasel moel takerdunud põrandavaibanarmastesse.
Enam ei ole põhjust kuskile kiirustada.
...
Müütiline Must Auk on tasahilju ümbritsevat ruumi aegluubinud.

Diagnoos: Vaibanarmastest varbusega koolnu oli pea lauanurka ära löönud ning verd nähes sellest nii jahmunud, et põie lahti ehmatanud.