Õllesupp

Ma tean, et nüüd tuleb mu suunas tohutu peavangutuste ja etteheitvate pilkude laviin.

Et raiskan hea koduõlle ärr.

Aga too läheb iga päevaga aina kangemaks, võib-olla paneb paugu ka kirja – vaat siis on põhjust kurta õlle raiskamise eest ning kiruda sooja ilma, mis pani korgi lendama.

Aga nüüd asja manu:

4 klaasitäit õlut tuleb kuumutada (mitte keeta! - mul läks see moment üle jala)

Sel ajal, kui õlu kuumab pliita peal, tuleb neli muna suhkruga vahustada...

Allpool on originaalretsept kuuevarbaliste elik leedukate varasalvest:

Õllesupp (ALAŪS SRIUBA)

3½ – 4 klaasi õlut, 4muna, 3 – 4 spl suhkrut, ½ – 1 tl soola, 3 – 4 spl hapukoort, 200 g juustu.

Õlu kuumutatakse. Munad vahustatakse suhkruga heledaks vahuks, kuum õlu valatakse munadele ning segatakse, maitsestatakse soolaga. Lauale andmisel pannakse supisse hapukoor.

Juust antakse lauale supi kõrvale piklikeks tükkideks või kuubikuteks lõigatult.

Allikas: Salme Masso „Rahvaste toite” 1975

Täiendus originaalretseptile – arvasi, et muidu tuleb väga vedel lurr, lisasi peeneks lõigatud kardulaliistud ja pipart kuigipalju.

Ja kasutasi poeõltsi asemel koduõlut.

Maitsel põld häda miskit, aga välimus meenutas küll okset.

Ärge siis väärt kraami minema visake, suruge see ülespoole pulbitsev seedetalitus maha ja nautige. Just nõnda nagu mina seda tegin.

Joon alla

Otsustasin eile, et teen eelmise rattasõiduhooaja lõppkokkuvõtte. Kakkusin läbi raskuste spidoka ratta küljest – no mitte aru ei saanud ma, kas oli teine suurest külmast spidoka alusele sulanud.

Täisodomõõtja näitab numbrikombinatsiooni 75:47, millise ajaga väntasin ma maha 1283,6 kilomeetrit. Keskmiseks kiiruseks tuli jämedas laastus kuskil alla 17 kilti tunnis. Kuna ma ei viitsi igal jalastumisel kiirusmõõtjat kondiaurumasina küljest ärr väänata, siis on see üpris ootuspärane tulemus.

Kas kujutate hetkeks ette, kus ma kalmistul haudade vahel 30 km/h kimaksin? 

Mis oleks küll juba väärt treeninguna asja ette lännu... 

Kuid... 

Mul on paraku austus teispoolusesse kulgenute vastu, et seal isegi aeglasemalt kui jalakäija kiirusega kõndida, trandulett käekõrval.

Äsjalõppenud vändahooajal tutvusin suve keskel endomondo-nimelise rakendusega. 

Lahe vidin tõepoolest, aga loll nagu saabas teine. Ei mõigata aru saada, et talvel pole minust kondimurdjat ega enesetapumõtetega väntajat. 

Täna potsatas postkasti kiri, mis algas vist eesli hirnumisega : „Hi, We Miss You!...”

Noh ja siis? 

Mis see neid peaks puudutama, et mul pole enam rahaollust, et osta spets rasva-tüüpi ratast, misse pidi traktoriroomikuid kasutama. 

Ostku siis mulle sihuke asi ärr, küll ma siis sõidaks tollega soo peal nii, et raba must, rakendus taskus töötamas.  

Joomahullu päevaraamatust ka paar sõna

Eila öösel sai kineskoobitorust oma ajukäärudesse kiiritatud põhjanaabrite „Joomahullu Päevaraamatut”.

Kurat! ma ütlen, see ju mu arust ehe traagika, olgugi, et komöödia sugemetega.

Miks ma seda janti üldse kaesin, kui mujal lasti briti kvaliteetkriminalistikat mingisuguse õõvastava pruudiga.

Põhjuse leiab alati – vähemalt selline ütelus on.

Mitu-setu aastaid tagasi olin kunagisel pinginaabril külas. Mitte just looderdamise peal, küll aga küttepuude varumisel. Ta võttis selleks ajaks isegi mõned ülearused puhkusepäevad välja. Peale metsatööd sai saunas suur higi maha pestud ja tuppa jõudes oli perenaise tehtud soe söök laual. Peale sööki vajusin ma igatahes koikule ära. Keset ööd kuulen läbi une lõkerdamist ja homeerilist naeru, mis ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Läksin uurima, kus see nali on.

Kurat, pererahvas istus köögilaua taga ja lugedes mingit raamatut, endal lõkerdamisest silmad märjad ja itsitasid, vahepeal naerupahvakuid esile tuues.

Hommikusöögi ajal sattus mu pilk laual lebavale raamatule, mille tiitellehel oli kirjas „Joomahullu päevaraamat”. 

Soovitati siis mulle ka seda lugemist... 

Ju siis oli see niivõrd hea raamat, et tasus teine linateoseks taguda.

Ei, ma ei ole kriitik, aga hea esituse tegi minu meelest peaosaline ise.

Mu arusaama perra filmitegijad tögasid täiega sealset politseid. 

Kokkuvõttes tasus küll põhjanaabrite saagajandi jõllitamine ärr. 

Eks ma püüan naeratada!

Möörfi filosoofia kõlab ju selliselt: Naeratage! Homme on veel hullem...

Niigut eelmisest asjade kokkukuhjumisest vähe olnuks, munakollase plussiraisk muutis järsku kujundust.

Ma pole veel vanalegi pihta saanud, kui hakka nüüd uut kujundust kruvidega pähhe kinni taguma. 

Mis teoksil?

Tuhlid maetud, puud lõhutud ja riita laotud, vihmaveekogumisvannid ilusasti räästa alla paigutatud, peldikutühjendamise (ootab veits vihmast ja jahedamat ilma) tarbeks põllu veerde auk kaevatud...

Pea suuremad tööd ongi tehtud.

Jalgratas on samuti üle vaadatud, siin-seal midagi tuunitud, kuid mitte midagi drastilist. Pigem lasin roolimis-sisteemi allapoole. Pean vast praeguse reguleeritava asemele uue jäiga stemmi investeerimiseks rahanutsaka leidma. Mõte mõlgub veel sinnakanti, et kitsamad torkekindlad kummid muretsema, nagu ka uued normaalsemad pedaalid väntadele. Mmhh, mingid jalatsid võiks ka nagu olla. Väntaja püksid on olemas, kuid eksikombel saadeti mulle sportlase omad, kuigi tellisin urban-stiilis. Ei hakanud häält ka mitte tõstma.

Õhtuti, kui vaba aega üle jäi, lugesin Strugatski-vendade jutustust „Miljard aastat enne maailmalõppu“, kus on ka Eestit mainitud koos soome sauna ja õllega.

Võrkkiige sai üles riputet.

Nüüd ei teagi, mis edasi?

Päevakorras, õieti kuukorras, on akende vahetus, kuna vanad on üsna pudid – ainult vana värv hoiab klaase paigal. 

Aidas kolades avastasin sitakarva kruntemailvärvi metallile. Mökerdasin muruniiduki korpuse alt kokku. Enne ei saanud seda tööd teha, kui pidin mootorikatte maha kruvima – minu mõistus ei küüni mõtlemast, kuidas rotid neile jäetud kamaluäie hõrgutise sinna alla toimetasid.

Kulla needus

Huvitav...
Lugedes Winnetoud, tabasin end mõtteuidult.
Verejanulised kohad mul mingeid süümepiinu ei tekita, eks ole, kui aga jutt veereb kullale, siis millegipärast tunnen ängi.
Millest tuu tuleneb?

P.S. Peale selle on lugemiseisu ka läinud.

Poole peal

mõtlen mina siin
oma ajud villi
lugedes ian flemingit
kuulates tseppeliini
müramusa


Muideks, väegade sobiv kooslus võrreldes imalavõitu meloodiatega, mis Bondi filmid ärr rikuvad...
Ma ole noid viimaseid näinud ainult paari-kolme, sellest piisas, et lõpetada nonde vahtimine.

"Südamlik tervitus Venemaalt" on teose nimeks.
Lähen loen edasi...

Tagasitulek tähtede juurest

Pärast raamatu käest panemist jäin segaste tunnetega mõttesse.
Stanislaw Lem taipas ärr asja tuuma – kosmoselennud on mõttetu inimressurside ja monetaarraisk.
Vegeteerides kümmekond aastat peaaegu valgusekiirusel sõitvas paadis, oled kui ajamasinas, naastes Maale, on siin elu edasi lännu umbkaudu sadakond aastat.
Ma tunnetasin täiega minategelase Hal Breggi hämmastust bezatreerimise, eskalaatorilaadsete liikumisvahendite jms. suhtes.
Google – khmmm... vabandust – infor teab kõike ja ühendab...
Mis puutub vägivallatusse ilma, ausalt öeldes on inimkonna ajalugu olnud võitluste tallermaa,
ka sellega pani Lem täppesse, kui peale bezatreerimise käikulaskmist kuivasid sündmused üsna igavateks.
Teate noid meelelahutussaateid, kus inimloom pisteti täispuhutavatesse ürpidesse, et seejärel gladiaatori kombel vastasega ennast kogu ilmale naerualuseks teha. Novot, see idee on ilmselt Lemi peakolust pärit.
Miskipärast kerkis mulle silme ette kommunism, kuid üsna pea varises kõik see kokku, kui Bregg soovis suvilakohta üürida, et pidi selle eest maksma.
Realist pole see, kes reaalselt mõtleb, vaid see, kes reaalis näitleb. Ehk siis reaal on teatri, kino, seriaalide ja muu siukse segadus.
Teleriekraan oli jutustuses terve toa sein täis. Kaugel siis meiegi tehnoloogia on?
Raamatu mõjul aga kipun arvama, et võidurelvastumise katte all saadeti paar ekspeditsiooni salaja kosmosesse, kust nad naasevad kuskil sajaviiekumne aasta pärast.
Noh, kamoon pole?

Leidsin ühe sügavmõttelise üteluse, mille Lem omistas Platonile: „Õnnetu – sa oled saanud, mida sa oled tahtnud.“

Marsi kroonikad

Need paar päeva, mis tohterdusele kulus, võtsin ette harukordse tegevuse.
Näppude vahele eksis Ray Bradbury „Marsi kroonikad“.
Eks ma siis lugesin teist.
Pool raamatut loetud, kui mulle kargas silme ette millegipärast kultusfilm „Kosmoseodüsseia 2001“.
Mine seda vanduvat nõutut teooriat tea, kumb kummalt snitti võttis...
Edasi oli umbes siuke segadus hinges nagu oleksin filmi „451 kraadise Fahrenheiti“ keskmes.
Vahepeale ka Tarkovski lavastet „Solarist“ ja „Stalkerit“

Hmmm...
Igal juhul päris hea lugemine oli.


„Mirabilia“ sarja kuuluva 1974. aastal väljaantud raamatu kohta oli hind alul 57 kopikat, kuid augustist 1980 oli selle teose hind juba rubla kakskend kopikat.
Nõukogudemaa inflatsioon?

Järgmine raamat on samuti Mirabilia sarja kuuluv Stanislav Lemi „Tagasitulek tähtede juurest“.