Kauge aja kaja...

Ehkki ma olen täielik võhik selles küsimuses, on mind alati paelunud kaugete aegade kaja.
Iseäranis, kui johtub tuu just esivanemate uskumustel ja riitustel.
Ma ei tea ainult, miks see nõnda on?
Ajaloohuvi vaevalt siin mingit suurt rolli mängib, kuna see on suures osas kattuv nii kristliku kui ka sovjetliku arusaamadega.
Pigem on vast seesamune tunne igal maatõugu eestlasel sügaval geenides kinni.
Seega, head sõberid, on mul au teatada, et neil päevil astus Päike oma pesast välja uuele ringkäigule.
Head uut 10226!

Laenudest...

Maksevõlgnevuste puhul lüüakse sind nõnnanimetet häbiposti.
Et su nimi on ärr trööbatud.
Enam ei saa kuskilt laenu, eks ole.
Jäin mõtlema selle üle.

Kui renomee on üsna puhas, siis ollakse ju igal laenuhail lausa kuldaväärt suutäis.
Noid mesimagusaid anumisi tuleb sellisel juhul nii ustest kui akendest, traatidest rääkimata.
Ja ühel neist saab naha üle kõrvade tõmmata.
Tuleb võtta nii pisike protsendivaba laen, ja jätta see maksmata, sattudes samal ajal avalikku häbiposti.
Hea selle poolest, et nüüd on kõik kraanid kinni.
Halb, et su nimi on nüüdsest igavesti ärr soperdet.
Aga keda see viimane seis kotib, kui pool või kolmveerand elanikkonnast on seal kirjas.
Seega, keegi su poole – vaata, sealt läheb krooniline võlgnik – enam näpuga näita.
Maksad laenu tagasi alles mõne aja pärast – umbes siis, kui su võlg antakse sissenõudmiseks lipsustatud kantidele.
Edaspidi sa laenumaffia silmis ihaldusväärne objekt enam pole.

Siin eelpool toodud mõtted on ainult kaasamõtlemiseks, mitte kaasategemiseks, seetõttu ei vastuta mina ühegi laenuvõla tekkimisele, mille mõni tegelane võib lolli/targa aruga oma kaela saada.

Mind pani üks asi veel mõtlema.
Laenu pärandamine.
See olla kreeditoride kaitsmiseks ette võetud. Ise kahtlen selles väites – ilmselt on seadusetegijatele suurt noosi antud nii vasakult ja paremalt. Selleks, et papi väljalaenajad ei vastutaks oma kergelt väljalaenatud summakeste eest, viimane on pandud kõige täiega kohustusevõtja kaela kanda.  
Jah, see võte on juba liikvel.
Üks taat oli mitmes kohas võlgu jäänud ja toonela teele läinud.
Nüüd otsitakse seda head inimest, kes laenukohustusi ehk tagasimakseid jätkaks.
Et olla isegi sülelastelt küsitud, ega see ei soovi pärandust?
Hehh, ajuvaba tõesti.
Pole siis imestada, kui ühel hetkel avastab üks vaevu täisealiseks saanu, et on ühe esivanema võetud laenuga koormatud...

Meil on maa must

Asi nimelt selles, et lund on muidugi vähem, kui eelmistel talvedel, aga ega see lume vähesus ikka ei kimbuta.
Küll aga saarepuu seemnetiivad, mis naabruses kõrguva puu otsast alla sadasivad.
Ja otse meie hoovi.
Sestap ongi maa must.
Ükshaaval ei hakka neid kokku korjamagi, sest neid pudeneb veelgi.
Peab välja mõtlema hakkama, millist niidukit tarvitada, et tärkavat metsa niita saaks.
Mul on vana punane niidumasin veel tallel, ehk annab kompunnida miskise imevahendi sellest.
Näiteks rohulõiketera asemele istutada üks korralik 20 tolline kreissaeketas...

Pööningul

Väide, 

et igaühe jaoks on kuskil keegi,
muide, 

minu jaoks kuidagi ei eksisteeri... 

   Püüdsin hästi vagusi nurgas olla ning vaadata ühes suunas.
Fokuseerides tabasin kogu aeg kindlat punkti seinal, mis osutus pärast mõttetööd lihtlabaseks kärbsesitaks. Vastupidisel juhul aga oli kogu ruum mul nagu peopesal.
Kahest aknast immitses kahvatut kuuvalgust, mis tungis luitunud kardinate vahelt sisse, andes toale veidi groteskse välimuse. Kaks vanamoelist ümmarguste servadega kappi seisis mõlemil pool ust, moodustades stiilse urva. Kappide peale oli ridamisi kulunud välimusega metallnurkadega papist kohvreid laotud, andes tunnistust minevikuhõngulistest pikkadest reisidest. Ühe kapi kõrval vasakul seinal rippus roostetanud naela otsas odavakoeline ristkülikukujuline rõhtasetusega raam, mille tuhmunud klaasi taha oli surutud mingisuguse võõra maa motiividega maal, paremal seinal aga kellegi portree. Kapi all hööveldamata laudpõrandalt paistsid mõned areldi väljapiiluvad tolmukorraga kaetud pudelid.

   Kaks üsna lõbusas seisus selli astusid ruumi. Nende vahel oli kott, mis kõlises kuidagi tuhmilt. Ettevaatlikult piieldi ümberringi, otsekui tahtes veenduda, et kedagi teist selles kambris ei ole. Aga nad olid ainsad elusolendid, kui mitte arvestada mõne poriseva kärbse, kes tiirutas siin nurgas.
Vaikselt sosistades panid nad kandami keset tuba maha ja astusid kumbki eraldi akna manu, kust ettevaatlikult ja areldi välja vaadati. Veendudes et on ohutus kohas, astusid nad koti juurde. Kuuldus vaevukuuldav heli, mis sarnanes tõmbluku avamisena. Meeste näod muutusid rõõmsamaks. Sosinal hüütud „Proosit!“ peale pudelite lahti korkimist, sirutasid mehed nüüd selgi sirgu. Rüübates otse pudelist mõned lonksud, vaatasid nad ruumis ringi – kas midagi viisakamat istumise alla ka saab? Kahetseval ilmel olid nad inverteerimise lõpetanud.
„Egas midagi, tuleb muslimi kombel, rätsepistmes edasi õltsi pruukida.“
Mõlemad mehed vajusid mainitud istumisasendisse ning vahetasid omi mõtteid vaikselt edasi, vahepeal rüübates pudelist, et suu ära ei kuivaks pika jutuajamise aegu. Varsti kostus paari tühja pudeli veeremist laudpõrandal, mille järel taas tuhmivõitu lahtikorkimise heli kostis. 

   Kuuvalgus liikus aegamisi edasi, jättes mehed sinnapaika jutlema, justkui viidanuks, et see kahe mehe seltskond paneb igavuse pärast haigutama. Põrandat kattev paks kohev tolmukord teatas kuuvalguse uuriva pilgu all, et siin pole ühtki hingelist tükimat aega käinud peale hiirte ja majarottide.
 

 „Kuule, mulle tundub, et keegi jälgib meid seal nurgas.“
„Siin või?“ oli teine segaduses „Siiani on su sisetunne alati õigeks osutunud, nii, et kaeme järgi!“
Mõlemad tüübid pistsid käed kotti ja vargsi tõmmati sealt taskulambid, mis ka kohe põlema süüdati.
Valgusvihud kompasid mainitud nurka, et liikuda mööda seinaäärt teise nurka.
„Paistab, et su sisetunne hakkab otsad andma!“
„Ei usu! Näed, paksu tolmukorra all on mingisugune purk!“
„Arvad, et seal elab päkapikk?“
Mõlemad mehed liginesid tasa ja targu nurgas asuvale purgile.
Üks neist kummardus ja puhus tolmu purgi seinalt ning jäi seda, silmad täis õudust, jõllitama.
Teine tardus soolasambaks.
„Kaome nüüd siit!“
Mõlemad mehed väristasid letargiast vabanemiseks õlgu, taganesid vaikselt.

Nähtud pilt jäi neile kauaks meelde - purgis ligunes mingis vedelikus avatud inimese kolp ja viis paari silmi.
Üks neist silmadest vaatas jultunult kohkunud meestele otsa.

  Mõni minut hiljem haaras pööningut taas harras vaikus. 

Personaalne pakkumine on pluhvv...

Mitte ükski pakkumine ei teinud pikema aja peale soodustust.
Sellest järeldan, et kõik on hetkekasumi peal väljas.
Kui nii, siis nii.
Sõlmisin aasta peale oma elektritarbimise lepingu.
Ma ei näe endal mitte mingit võimalust osta kohe aasta algusest pikaajalise perioodiga kõrgema hinnaga stabiilset särtsu, kuigi energiafirmad võiksid oma pakkumised paindlikumaks teha.
Näituseks toon välja, et sõlmides kolme aasta peale lepingu, saad kiluvati särtsu umbes nende hindadega: ütleme nii – 5 copikat , teise aasta 5,5 ja kolmanda aasta hoopis 6.
Õpeta siin suurt firmat, kus palgal ülikoolides ületuupinuid, nagu oma last...

Ahjaa, personaalset pakkumust pole olemas - see puhas petmine!
Ma võrdlesin mulle tehtud personaalset pakkumist tavaoludes pakkumisega, hind oli samasugune.

Suurest varbast ja Višnevski salvist, muudest tohterdamisstiilidest kõnelemata

Eile oli nii kena ilm, et ma nautisin seda täiega.
Hoolimata tuikavast suurest varbast, mis on kuskilt obaduse saanud ja küüne alla mädakolde tekitanud. Ületunaeile märkasin. Paistes ka teine. Siis õnnestus kuidagi moodi ahjust välja võetud kuum küpsesibul katsena mädakolde avamiseks varba külge siduda. Vanarahva tarkus tuleb järgi proovida, eks ole.
Assaraisk, kus oli ikka sibulakuumus.
Mingi aeg segunes kuuma sibula ahastus naeru ahastusega.
Vähe hiljem rahunesin maha.
Üleeile piilusin – mis värk on, et kas ma saan saapa jalga või mitte.
Pidin tõdema, et aitab see ahjust väljavõetud tuhasibul ikka – suurem osa paistetusest oli alanend, lõviosa verine mädaollus välja voolanud. Võtsin selle peale pitsikese 80 kraadist Hortsi.  
Eile tuulasin vähe tubades, minu teada pidi olema Višnevski salvi (teate küll seda pruuni möksi, mis haiseb kõvasti ja mille hais meenutab kalamaksaõli lehka) kuskil tallel. Vaatasin ühte sahtlisse teise järel. Piilusin esmaabikappi.
Lõpuks taipasin ajusid läbi nina nuusata.
Rahulikumalt! sisendasin endale.
Purk purgi haaval sai läbi lapatud, kui sahtli tagumises nurgas ta ilutses oma täies hiilguses.
Marlit (mitte segi ajada sellenimelise põhjanaabrite firma mehukattiga või jõhvikalikööriga) ja vatti, kanget viina desinfitseerimiseks kah manu ning tohterdamine võis alata.

Višnevski salviga siuke asi nüüd, et see on mul 90-date algusest ja hakkab otsa saama.
Nüüd küsingi, on keegi apteekides näinud seda möksi hiljuti müügil?

Nojah, muidugi...

Ma jäin mõtlisklema, et nõnnanimetet elektrituru avamine on panna tarbijad pooldavalt allkirjastama elektrienergia hinnatõusu – kes pookstaavid alla viskab, on andnud oma jaatava seisukoha antud küsimuses.
Meid valitsevat klanni on ära tüüdanud hinnatõusuvastased käralungid.
Mõelge nüüd ise: ei saa enam vastalised poliitilist võid paksult leivale määrida – neilt võeti leib ära.
Ega ainult rääsunud võist ikka ärr ei ela, küll aga saab kuigipalju libestina kasutada, kas või kelgumäärde või kalossiviksina.