Vastlaid pidamas.
Ennevanasti nii öeldigi.
Hommikul oli kohe kuklid laual, mis eila valmis sai küpsetet.
Ja mikseriga sai rõõska koort vahuks aetud.
Kui vaja, võin terve liitri rõõska koort omale sisse kallata.
Silma pilgutamata.
Nagu varajases nooruses, kui meiereis sai üksjagu töötatud.
Mõnikord astusin koorevanni manu ja võtsin matti.
Sel ajal, kui Bakuu veel meie oma oli.
Elik siis sügaval nõukogude ajal.
Hehh!
Nii rammusat koort pole ma hiljem oma suhu saandki kui tollal.
Praegune koor, mida parseldatakse vahukoore nime all, peaks olema kohvikoore nime all müüdav. Ja kohvikoor omakorda piimana letis olema.
Rasvavaba piim on puhas lõss.
Mis läks tollal sigade ninaesiseks.
Kui juba nõnnanimetet terviseedendajad propageerivad sigade toitu, siis asi neil jahukörti lihtinimesele pähe määrida.
Reklaami vaja teha ainult.
Mäletame ju väga hästi, kui tollane rahvarinne plönni õhutusel nõustus tuhlikoori sööma. Juba siis ironiseerisin sel teemal. Et selleks on vaja koori süüa, et kõht kinni jääks. Vähem söögikordi, vähem sittumist. Kurnatutena siis valime plönni jestonistani tsaareviks...
Lõunaks aurav herneleem laual. Päris maitsev oli. Nüüd see maitsev ollus tuleb gaasina tagumisest august välja.
Tänases töötu olukorras on hää, kui ideid jagub, eks ole. Eks ma haarasin võimalusest kinni.
No ma kompunnisin siin siukse elektrilise ventiili omale persse: kui peeretan, vajutan nupule, ning gaas, antud juhul ilma säiltusaineteta hernesupilõhnaline peerugaas, pumbatakse voolikut mööda mahutisse.
Kui mahuti saab täis, läheb see ekspordiks Saksamaale, kus gaasi otsitakse lausa tikutulega.
Eesti väliskaubandusbilanss saab tasakaalustatud.
Võib-olla eksport ületab koguni importi. Vat see on juba miski.
Tahtsin täna liugu laskmas käia.
Jahipüssi mul polnud – seega pauku teha ei saanud.
Liug jäi ka tegemata.
Kelguga läksin künkale, aga niipea, kui kelgule istusin , tahtis va reo lume sisse ära sulada elik kaduda.
Ei hakanud mässama ka sellega.
Siis otsustasin, et mulle pole vaja pikemaid linu – vaata, kui palju need pesupulbrit söövad, võrreldes lühikeste linadega.
Et aga mitte jääda toapoisiks, võtsin kätte ja läksin metsa.
Lumi oli aga üle põlve.
Muudkui sumpa ja sumpa rühkides läbi lumise välja.
Poolel teel tundsin, kuidas higijoad valla pääsesid – ürbid lausa tilkusid.
Metsa jõudes tundsin rammestust.
Toetasin selja vastu kaske. Ja selle eest karistati mind koheselt – lumehunnik sadas mulle peale. Nüüd olin rinnust saadik lume sees.
Tuli hakata elu eest võitlema.
Ausalt öelda ei tahtnud ma kevadeni kringliks külmunud soolapulgana teiste metsloomade irve alla sattuda.
Hea, et ma kunagi kung-fu filme vaatasin. Nüüd osutusid need õpetused lausa väärtuslikeks.
Tegin šha-šhaaa ja hõkk-pau-šhaad...
Kaevasin ennast välja.
Siis liikusin kodu poole tagasi.
Vaatasin jälgede järgi, et jänes oli koos ilvesega mu kung-fuud kaemas käinud. Rebane oli nii vaene, ei olnud tal pileti lunastamiseks krabisevat, et vaatas minu idamaade võitlust lumega pealt aupaklikumas kauguses...
Kunagi ammu pidasime sigu.
Sellest ajastust on mul tallele pandud vurriluu jaoks kondid.
Puurisin augud sisse, nöör läbi ja vuristamine võis pääle hakata.
Vist sai liig nõrk nöör pandud, et mul nina täitsa puru - nöör katkes ja luu lendas otse mulle haistmisaparaadi suunas.
See käis nii kähku, ei jõudnud reageerida.
Verd tilgub siiamaani...
Kurat küll!
Oli nüüd seda vaja...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar