Kogu möödunud nädalavahetuse ning selle nädala algusepoole olin masendunud olekus.
Lihtsalt puudus pisitilluke säde, mis mu tuju kas või mikromillimeetri võrra kergitaks.
Käisin seda otsimas kaugelt ja lähedalt.
Kõik see sära, mis paksult ägab meigikorra peal, tundus nii võltsina.
Isegi inimloomade naeratused ei korvanud seda tunnet.
Kuigi, tõele au öeldes, ega need naeratused mulle polnudki mõeldud.
Tunnetasin end kui röövlina, kes vargsi virutab mõned tsüklid rõõmusähvatused teistelt...
Tagasi kaedes Tiigriaasta alguse suunas, ilmutab aus alasti tõde end tuntud Möörfi seadusekogu headuses, et kui juba miski asi kiiva kisub, siis nii ta ka läheb.
Mina paraku suure loodusjõu vastu ei saa.
Vähemalt üksinda mitte.
See on tõdemus. Isegi väga karm tõdemus.
Mis sest, et minu hange otsast vaadatuna.
Üldiselt on elu kena – isegi väga ilus.
Eriti sellel talvel.
Elik piltlikult siis siuke kurblik-igatsevalt-ängitsev tunne, kui alljärgnevat kuulates:
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar