Ma olen vähemlane?

Ma ei tea, mis asi mul geenides valesti on.
Suguvõsas olen pea ainuke, kes naudib täiega nii välis- ja kodumaist rokkmusa.
Siia alla liigitan bluusi, hardroki, pungi kõige tulenevaga.
Ma justkui lõikan ahjust võetud kuuma väitsaga sulavõid kahte lehte oma muusikamaitsega. Eakaaslased ja vanemad kuulavad põhimõtteliselt Onu Elmari-tüüpi muusikat, nooremad aga Onu Uuno't. Ehk siis teisisõnu: üks laseb maakeelset ja teine võõrkeelset sülti.
Kusjuures ma kumbagi eelpool mainitet raadiojaama ei kuulagi. Ausalt öelda – ei koti taoline diskotümakas.
Mis vähegi enam-vähem kärab, on RadioMania.

Nagu muusikamaitse erinevusest vähe oleks.
Poliitikaliselt sama lugu – olen enamuse suhtes opositsioonis.
Siinsete külainimestega ja ka teiste sugulastega juteldes tajun, et mida aeg edasi, seda rohkem tunnetan, et ma ei kuulugi siia keskkonda.
Mul pole mõttekaaslasi, kellega saaksin oma mõtteid vahetada kõnekeeli, kuigi mõnega arutan suure ilma asju üle neti, aga too pole ikkagi see.
Võib-olla õige määratlus minu kohta oleks venekeeli menševik. Maakeeli ehk vähemlane.

Masendav, lihtsalt masendav...