Raisakulli kaared...

Idamaade targad astroloogid ja muud muiduleivasöödikud on ammuilma täheldand, et minusugune ahv tiigriaastal näguripäevi näeb. Jäägu neile siis miskis asjus ka õigus.
Nii kui päike kõrges kaares oma molu näitama hakkas, nii mina päevast päeva arstide vahet tolmama hakkasin. Ei oska üks ega teine diagnoosida, mis või kus mul mäda on ja siis kurat jooksutatakse minu tagasihoidlikku isikut ühe tohtri juurest teise manu.
Pealtnäha üliheas toitumuses eriarstid, kes näevad välja nagu praagast täissöönud nuumsead päev enne tapamajja minekut, (s)koorivad mult iga külastuse eest visiiditasu. Mu tengelpung on niigi kriitilises seisundis – veel paar erilise tohtrihärra/proua külastust – ning rahakoti hing lahkub igavesele jahimaale.
Hakka või kerjuseks.
Aga jah, suur imeasi on see, et mind pole VEEL suunatud tõpratohtri manu.

Aga nüüd piltide juurde.
Kuna mul sellist sõpra pole, kes näitaks oma KAARiesest puretud hammastikku, siis võtsin mina vaba voli näidata teile neid kaare-väärilisi ülesvõtteid.
Muidugi mõista mis minu arust ikka sobivad jahiteemasse.
Mõned lepad kaardusid nagu vene pärisorjad bojaari ees:

Dünaamiliselt kaarjas eluküünlajalg:

Vana, Eesti Wabariigi-aegne õllekapp on küll koidest puretud, tollest hoolimata on kõva sangaga, mis kaare kujuga:

Õllekappa põue ei pista, küll aga kaarja lapikutäie kangemat kraami. Nii näed inimeste seas ka soliidsem välja:

Vikerkaar tähtede poole pürgimas:

Ja lõpetuseks paar pilti öisest Tarbatust. Kaarsild:

Emajõe kaar või kurv uhkete võlvidega:


Uhhuu, hirmutan veidi neid KAARnaid.