Võtame!

See hommik oli väga sombune, kui Johnny silmad lahti lõi.
Esimene asi, mis ta ajukäärude vahele pidama jäi, oli hirmus peavalu.
Oiates ajas Johnny ennast istukile.
Päevaalguse valgus pani silmad valust kissitama.
Kobades oma taskuid, leidis Johnny kortsunud sigaretipaki, kust õngitses värisevi käsi ühe kahest viimasest plärust. Tõstnud paberossi hammaste vahele, kobas Johnny taas taskuid. Muie haaras habetunud lõuga ja silmad lõid sädemeid, kui ta vestitaskust välgumihkli välja koukis. Ahnelt tõmbas mees paar mahvi kopsudesse, köhis mõned korrad, vandus omaette ning keeras pead vasakule-paremale. Siis pani ta pilk selle igahommikuse harjutuse poole pealt seisma.
Paar meetrit eemal vedeles hallikarva lottis kaabu.
Tõustes püsti, astus Johnny värisevi sammudega peakatte manu, haaras kummardades selle. Natukene kloppimist-kohendamist ning võiski juba peakatet sihipäraselt kasutada.
Ainult, et...
Kelle kaabu see nüüd oligi?
Ükstaskõik, kelle oma.
Vähemalt sai Johnny tunda ennast veidike härrana.
Ajades selja sirgu, üritas ta hoogsa härrasmehe sammuga edasi liikuda, kuid kaotas tasakaalu.
Pühakuid ja kuradeid appi võttes ajas Johnny end jalule.
Nüüd vaatas mees ringi – kümmekonna meetri kaugusel seisis plankaed.
Ei läinudki kaua aega, kui Johnny kangutas ühe paraja teiba aia küljest lahti.
Teivast patseertokina veheldes sai Johnny kiirelt selgeks nipi, kuidas oleks õigem käia. Jalutada. Härra moodi.
Külarahvas ei saanud naeru pidama, kui Johnny külatanumale ilmus.
Kaabu peaaegu kuklas, pabeross suunurgas tolknemas, chaplinlik tuigerdamine segatuna tähtsate linnavurlede kummalise jalutusstiiliga...

Aga nüüd, head sõbrad, tõstame õllekannud nüüd Johnny suunas, kes olles saatuse heidik, sai olla üürikest aega isandate klannis.
Võtame tollesama Johnny mälestuseks, kelle peiesid me siin tänasel kurval päeval peame.
Olgu muld talle kerge!