Leidsin oma arhiivis sobrades aastatetaguse mõtiskluse.
Sellest ajast on mööda läinud aastakümned, kui ma viimati palgatööline olin.
Tegin tööd nii hästi-halvasti, kui oskasin - mul oli vabriku madalaim palk.
Ega ma siis põdenud, elasin ilusti ära ning pisut jäi veel ülegi – riiete-saabaste ostuks vahetevahel raha nappis.
Mingil ajal algas tormiline ajajärk – e(ä)rastamine, tagastamine ja röövkommunistlik kapitalism.
Hinnad kerkisid tol ajal kiirelt taeva poole.
Jäin mina siis tööst ilma ja üsna pea ka kohast, mida ma pidasin oma koduks.
Ma ei nurisenud.
Ajalooline ülekohus pidi saama heastatud.
Nagu siis suure naiivsusega sai esiisade talu taastama hakata.
Oma kogemusest tean, kui raske töö on loomadega tegelemine.
Psüühilisest aspektist lähtudes.
Loomade kantseldamine võttis hulga aega ära.
Seda ilma palgata ja üleüldse ilma rahata.
Samas jäi mul aega raamatuid lugeda - pool pööningut raamatuid täis.
See aitas mul kuigipalju üle olla olukorrast, kus ma hakkasin hulluks minema.
Siis ühel hetkel tabasin ära, et milleks loomadega mässata.
Tuleb elada iseendale, elu on antud elada ükskord, miks mitte nautida seda.
Vähendasime ajapikku loomade hulka kuni kõigist lahti olime.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar