Sadamakass

kui sind esmast korda njujoogis
nägin ei osand arvata
et sinust enam lahti
ei köita ma saa

siis kohtasin sind taanis
kummalisel kombel veel
sinu rohelised silmad
olid järsku kaetud veest

sa võtsid taskupõhjast uzi
suunasid toru minule
ütlesid et oled suzi
ja vajutasid päästikule

elu keris mu silme ees
hakituna kuulidest
ohat vajusin ma maha
kuni maapind vastu tuli

ei teadnud ma põhjust
kelle verevõlga tasuti
minna tuli läbi põrgust
kus mulle lausuti

jim su kaksikvennas joe
armudes sadamakassi
oli peast parajalt soe
rammis tütriku sassi...


P.S. Kirjutama hakates kummitas eelnevalt all olev muusika, mille järele panin sõnad, nii halvasti kui sain, ritta.