Et järjekordne tali üle elada.
Messa hing ikke teed...
Häbiasi, kui laut on, aga see jummelist tühi, kui rotte-hiiri mitte arvestada.
Omal tengelpung üsna õhuke, et kui selle avad, peab vaatama, et tuul tõmmama ei hakkaks. Muidu Roobid muutuvad üleöö muskulatuur-tõmmunahalisteks Robertiinodeks, kes võtavad viimse sult hinge tagant ärr.
Selajal, mis ma küla pääl kaupa tegin, oli meite hoovi ilmunud lillenuusutaja.
Majaümbruse häiresüsteem on ju mul moblaga seotud – mingi soojavereline kuskil liigub, kohe annab telefon märku.
Eriti tüütuks osutus tuu öisel ajal, kus mutid (mitte need naabrimutid) ehitavad nagu termiidid kuhilaid keset murulappi, et kui jalgu ei tõsta, nii kohe ninali ka lendad.
No ma ikke olen vahepeal nagu koer jalga tõstnud.
Aga posti pole, kuhu oma märk külge kleepida.
Siis olengi soristand mutikäikudesse.
Aga see neid peatab?
Ei peatagi, pigem meelitab rohkem neid ligi.
No neil ikke parajasti jooksuaeg... mis kuradi jooksuaeg, pigem kaevur-roomamisaeg. Nagu stahaanoovlased, rsk.
Ma pia nüüd tonnide viisi vett sisse uhama, et saaks need hunnikud korralikult ärr märgistet.
Novat, kui ma oma vana „hasselbladiga“ välja jooksin, ei saanud ma jalgu mahagi, kui märkasin Teda.
Kuna „hetkemaalimiseaparaadil“ oli sätted paigast ärr krutitud , siis tuli taoline portree tuulispasana mööda tuiskavast uuest koduloomast.
See oli niivõrd hästi õpetatud loom, et isegi värava pani enda järel kinni.
Eile õhtul, istusin köögis ja kui ühel hetkel aknast välja vaatasin, nägin teda jälle.
Koristas parasjagu hoovi.
Muidugi pärast lasi pärakust ka mingit ollust välja.
Midagi võtab, midagi ka tagastab.
Vat nii arukas on teine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar