Raisakulli votujaht: raamitud raamid...

Inimloom on siuke imelik olevus, et tahab olla raamitud.
Indias on ammusest ajast kasutusel seesinatine kastide taristu. Et, kui sa sündisid pururikkana, siis ega naljalt ikke vaesemasse kasti sind ei suruta, välja arvatud juhul, kui ise selleks samme ette ei võeta. Taga enam, surma ees ollakse igatepidi võrdsed.
Inimlooma puusärki ma siiski esitlema ei hakka. Pole sünnis...

Küll aga kipub inimloom loodust raamidesse suruma.
Et madalmaade viljakust parandada, tuli kunagi kuivenduskraave kaevata. Paraku on nondega siuke lugu, et kui unustatakse paarikümneks aastaks hooldamata, ei lähe see haakaksoo kuskile, vaid soostub õite ahvikiirusega.


Kärnkonni on surutud neisse raamidesse, mida nad ei evi - millegipärast lahterdatud nõia käepikenduseks.
Kui keegi protestib alloleva ülesvõtte peale, et kõik peab tänases fotojahis raamides olema, siis soovitan pilku veidi ülespoole tõsta – taamal on raammajake...
Konnal oli jube kiire, et saaks juba pulma minna.
Ei hakanu mina teda enam kinni pidama, klõbisin pildi ära ja soovisin mõtetes talle head teed...
Niisiis, kärnkonn teel tsivilisatsiooni rüpest metsikusse loodusesse


Kuramuse päralt, ma olen mõeld, et ostan omale mullafreesi, aga vaadates hinnalipikult, mis kütus maksab, no mitte ei saa otsusele jõutud.
Vägisi kipub selline olukord korduma, et masinad on rikaste inimloomade pärusmaa nagu sadakond aastat tagasi.
Tuleb vanad seadmed taaskasutusse võtta.
Nii nagu ma hobuäketega teotsesin.
Võinuks ühega hakkama saada, aga eks tuu liig kergeks jäi, siis teine äke sai raskuseks peale pandud.


Raamides raamijad...