18.5.11

Nahkpea.

Möödunud reedel, kui kuupäev näitas kuraditosinat, läksin mina, vaene mees Tapale.
Võtsin seebikarbist mõned rublad ja mõtlesin, kas tasub oma kuldseid kiharaid lasta lõigata?
Et elavdan oma rubladega kodumaist majandust.
Jalutasin lõikustöökoja ukse ees mitu korda edesi-tagasi.
Siis koitis, et milleks, kui kodumaad enam pole – on suur NSVLiit, ups! Euroliit, kus rahvuslikku majandust pole ammuilma.
Niisiis lõin laka lehvima ja panin ümber nurga poodi.
Ostsin sealt akuga kiharalõikusmassina.
Kottu jõudes katsetasin selle ära.
Kiilakas olen nüüd!
Et te ei ehmuks, kui me kokku trehvaksime.
Muidu mõtlete ennast ogaraks – 15 päeva saand?
Või siis nobedate näppude voorus teatate võimuesindajatele, et eriti ohtlik retsidivist on lahti pääsend.

2 kommentaari:

Siil ütles ...

Õige!
Ma pole kah vaeseid juuksureid vist oma 10 aastat vähemalt nuumanud. Sain vanaemalt kunagi nullilõikusmasina ja tost ajast saati lasen paari kuu takka üle ning elu jälle muretu.
Naispool on sips rahulolematu, et "pole miskit sasida", a no mugavus (peapesu, termoregulatsioon) maksab kah midagi :o)

A.I.V.O. ütles ...

:D
No ega minagi pole aastasadu, khmm, aastakümme-paar juuksureid nuumand.
Mul jõukad sugulased, kelle mant oma kiharalõikusi teostasin.
Viimati teatati stoilise rahuga, et kiilaks me talve hakul su nuppu ei lõika, mingi soojenduspuhver peab jääma...

Viimasel a'al siuke jama, et juuste nimetissõrmelaiune pikkus tundub juba hevimeeste uhke lakana...

Eila saunas käies võtse harjumusest sampooni, et viimast juustele kanda.
Kurrrat! ma ütlen...