Eila läks terve päev ärr, et lõunast põhja tagasi logiseda.
Sinnapoole sai sirka 2 ja poole tunniga, aga tagasitulek oli rohkem mingi oma asi.
Egas ma eriti kurta ei saa.
Kui vaid logistika värk bussi-rongi-paadi-lennuliinidega peas oleks.
Aga vaat, jama on selles, et mitte miski enam peas kinni ei taha püsida.
Siis otsi ühte või teist bensujaamas tikutulega taga.
Muidugi hinge kinni hoides.
Igaljuhul eila Tarbatu linna peal konnates tabasin end mõtlemast, ei see linnamelu mind änam äi tömma.
Jamaks kipub.
Ammuteada värgens, et Tarbatus üle Eesti ilusamad piigad ja üldiselt võttes ka viisakamad.
Nad vähemalt vaatavad tänades silmadesse, kui neil ukse lahti teed ning neil esimesena lased siseneda.
Oi-kuda-ma-armusin-üsna-mitmesse-silmapaari...
Kevad raisk...
Tarbatu noored ja vanad hooned sõbralikult koos.
Mis puutub päälkirja, siis valesti saite aru juhul, kui te arvasite minu peietel käigu.
Tegelt käisin põrandat valamas.
Elik Võromaa murrakut mööda - põrmanduvalu...
P.S. Kommuunilugu on üldjoontes idee tasandil - lihtsalt pole aega olnud miskit kirja panna.
Nüüd alles algab kibekiirem aeg.
Juesaa pakkus naato kaudu kamaluga tomahooke puude lõhkumiseks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar