Sealpool vikerkaart.

Mange rühkis läbi halli vihma.
Ta teadis, et niipea ei saa puhkust lubada.
Kui vaid sviiter, mis tal seljas vihmamantli all, märjaks ei saa.
Vihm ladises sadada kaabulotile, mis juhtis vee kaelusest eemale.
Mange heitis pilgu korraks selja taha, veendumaks, et keegi teda ei saada.
Läbi saju ei paistnud kedagi järgnevat.
Mange teadis ühte, et ega ta seda ei jäta.
Ükskord saab ta tema kätte niikuinii.
Siis on kättemaks eriti magus.
Mange jaoks siiski sapiselt väga kibe.
Seda hetke püüdis mees iga hinna eest edasi lükata.
Adudes hädaohtu oma kohal tugevnevat, lisas Mange sammule kiirust ja pikkust juurde.


Vildist kaabulott vettis juba tükimat aega, juhtides pisikesi veenirekesi mööda põske ja kukalt krae vahele.
Läbi vihma joonistus paarikümnekonna sammu kaugusel võimsa puu kontuur.
Hüpates üle kraavi jõudis Mange üha tihenevas vihmas vana tamme manu.
Takseerides puud, otsustas Mange veidi puhata.
Ta toetas oma selja kuiva puukoore vastu, pead veidi norgu lastes, seedis Mange eelneva veel korra läbi.

Kurat võtaks, oli tal vaja kõrtsitibiga hakata semmima.
Kes seda oleks võinud aimata, et sel mitu salajast austajat oli.
Ja hirmus armukade kavaler takkapihta.
Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis ega nii kena naisterahvas ei saanud kuidagi kuival olla.
Eriti linnas, kus noori rikkaid keigareid lausa iga nuka peal passimas.
Tema, Mange, oli lihtsalt astunud kõrtsi lihtsalt selleks, et keha kinnitada ja siis edasi liikuda.
Et laudade taga olid enamjaolt noored nolgid, kes piidlesid iga natukese aja tagant leti taga töötavat kena neiut, siis oligi Mange kõlava häälega lõõpinud: „ See mingi pedebaar vä? Väljas küll siukset silti polnd.“
Kus siis algas nihelemine – mõned punastavad noorukid tegid vehkat, teised vahetasid kohti.
„Eee... Ega ma kliente vähemaks võtnud oma repliigiga? Muidu kõrtsu omanik laseb mul saamata jäänud tulu kinni taguda?“ oli Mange mures.
„Pole hullu! Ega nad midagi tellindki, istusid niisama ja vahtisid...“
„Su kena rinnapartiid!“ lõpetas Mange kõrtsidaami jutu, mille peale viimane kelmikalt naeratades punastas.
„Muide, kui soovite, võite mind Emilyks kutsuda.“
„Ähh, kui taktitundetu ma võin olla. Mange on minu nimi,“ naeratas mees, „Mats jääb ikka matsiks.“

...Mange oli nurgalaua võtnud.
Praad lasi kaua oodata. Sestap oligi ta võtnud aja surnuks löömisel abiks lehelugemise.
Muidugi, Mange võinuks lobiseda Emilyga tühjast ja tähjast, aga teades, et teisel on tööaeg, ei tihanud Mange teist tüüdata.
Viimaks lehte kokku voltides ristus tema pilk Emily silmadega – need viimased sädelesid kui virmaliste vehklemine polaaröös.
Mange otsustas vältida silmsidet Emilyga.
Aga ei olnud tal sellest pääsu – Emily istus tema vastu ja vaatas mehe söömingut pealt.
Mange küsivale pilgule vastati tulise tulevärgiga.
Mees ohkas raskelt.

Mange tõstis korraks pea, vaatas hetke läbi vihma ja vajus taas mõtiskellu.

Sel hetkel, kui Mange tasus arvet, astus kõrtsi laigulises ürbis habemik.
„Kohtume siis kunagi ehk sealpool vikerkaart!“ ütles Mange Emilyle vandeseltslikult silma pilgutades.
Habemik märkas seda ja muutus tusaseks.
Mange võttis baaripukilt oma vihmamantli ja kaabu ning asutas lahkuma, kui habemik ta peatas.
„Gringo raisk, tulid siia minu naist miilustama?“
Mange seisatas korra, vaatas habemikule ülevalt alla, möödus vaikides viimasest.
Emily ütles tasaselt häälel, kuid tema sõnad olid kuuldavad haudvaikseks jäänud kõrtsi igas sopis: „Jäta, Konrad, oma veidrused!“
Konradiks kutsutu läks veelgi kuraasi täis.
Mange ei arvanud, et see nii libedalt läheb.
Oli ta mitmes kohas ennegi sellistes olukordades olnud ja auga kõigist välja tulnud.
Astudes kõrtsist välja kuulis ta Konradi mõnitusi gringode kohta.
Konrad tundis, et ta eneseuhkus sai kannatada, et võõras nii lihtsalt temast möödus.
Ta haaras saapasäärest jahinoa ning astus Mangele järgi.
Emily süda aimas halba.
Ta ruttas Konradile järele ja talle järgnesid kõik teised.

Väljas leidis aset tragöödia.
Konrad oli haaranud Mange õlast ja äsanud noaga.
Sihtmärk oli osavalt sellest löögist kõrvale põiganud.
Mange ei jõudnud järgmise hoobi eest eemale hüpata, kui Emily end võitlevate meeste vahele heitis.
Terav nuga oli oma liha leidnud.
Verd nähes kadusid nolgid nelja tuule poole.
Konrad jäi imestunud ilmel vaatama, kuidas Emily kokku vajudes Mange käte vahele rippu jäi.
Emily sosistas viimseid hingetõmbeid tehes Mangele: „Kohtume sealpool vikerkaart... Kunagi...“
Siis oli Konradi pilk käes hoidvale verisele noale pidama jäänud.
Nüüd jõudis mõrtsukale kohale, mis ta teinud oli.
Ta astus Mangele ligi...

...Eemal lõgistati püssilukku.
Mange ärkas tardumusest.
Vihm oli kohe üle jäämas ja päike oma kelmika naeratuse pilve alt välja toonud.
Mange märkas taamal vikerkaart.
Ta süda tõmbus valust kokku, meenutades Emily viimaseid sõnu.
Samal hetkel kõmatas puhtas vaikuses vintpüssi pauk...