Tervitustega vanaemalt.

Maailm hakkas keerlema, kui ma viimase tüki põske toppisin ja mäluma hakkasin.
Vaatasin imestunult ringi.
Kõik ülejäänud kiilaspäised vajutasid oma pead kuklasse ning olid uppumas oma okse sisse, mis kõrist väikese kuumaveeallikana mulksudes suunurkadest alla voolas.
Nad ahmisid nagu kalad õhku.
Õugide jaoks oli see viimne söömaaeg.
Võib-olla ka minu jaoks, sest mu senine elu veeres nagu tummfilmis mu silme ees...

Esimest korda hakkasin mäletama siis, kui olin kuuene.
Olin peres ainuke laps.
Aasta peale mu sündi hukkusid vanemad lennuõnnetuses, kui nad Lapplandiasse suusareisile sõitsid.
Lennuk Rovaniemisse ei jõudnud.
Seetõttu kasvasin vanaema hoole all.
Vanaema oli üsna noorena ühte lõunamaa võõrasse armunud ja tõi poolteise aasta pärast ilmale tütre. Peale esimest kohtingut teist ei tulnud, sest see, keda võinuksin vanaisaks kutsuda, püüti võimude poolt kinni ja lasti ilma kohtuotsuseta maha.
Vanaema rääkis, et vanaisa oli põgenik.
Mille alusel ta karistust kandis, ei teadnud ma seniajani.
Üksainus foto, mille vanaisa oli endast jätnud, hoidis vanaema kümne luku taga.
Alles enne oma surma näitas vanaema mulle seda ülesvõtet.
Sellelt vaatas mulle vastu kiilaspäine, ovaalse näokuju, terava nina ja kriipsuks surutud suuga kuju heasüdamlik silmavaade. Just need silmad jäid mulle igavseseks mällu. Millegipärast oli mul selline tunne, et ka mu emal olid noodsamad ülilahked silmad. Ehkki palju ma temast ei teadnud ega mäletanud.
Teiste juttude järgi teadsin niipalju, et mu ema oli punkar, algusest peale mässulise iseloomuga. Koolis oli tal alailma pahandusi. Eriti lubamatu oli emal nahktagi, mida ta kandis igas tunnis. Koolidirektsiooni ajas marru veel juuste pidev mahaajamine. Hiljem ka nahaneetide ja -rõngaste lisandumine. Lõpuks löödi käega, nentides vana ütelust küüraka ja tema sepiku kohta.
Teismeliseas oli emal koolis juba oi kui palju järgijaid.
Selle valguses kolisid paljud niinimetet normaalpered ja õpetajad teise linnaossa, teadmata, et aja jooksul jõuab pungivaimustus ka sinna.
Siis oli emal villand saanud kõigist ja läks suurde linna, kus ta töötas veidi aega naismaadlejana, kuni ta kohtus mu isaga.
Isast ei teadnud ma midagi peale selle, et ta oli jurist. Õigemini õigusteaduste professor, kelle abiga mu ema nõudis sisse saamata jäänud töötasu.
Et isale tekkis mõjukaid vaenlasi, siis kolisid mõlemad vanaema poole.
Ja aastapäevad peale seda kolimist pidin mina ilmavalgust nägema.
Aasta hiljem olin ma ilma vanemateta, kes juttude järgi sõitsid suusareisile.
Tegelikku põhjust ei selgitatudki välja.
Vanaemas toimus peale seda üleüldine muutus.
Paari tunniga olid ilusad pruunid lokkis juuksed hallid, näole ilmusid kortsud, tema äärmiselt sale ja sihvakas keha muutus veidi kühmus olekuga.
Enam ei ta ei naernud mitte kunagi, ainult minuga koos olles oli mananud läbi raskuste naeratuse näole.

Aastad läksid omasoodu.
Ma töötasin parasjagu edukas tehnoloogiafirmas, kui üks mu kolleeg mainis õugidest - et ma sarnanevat neile.
Saatsin ta muidugi kuu peale.
Enam me sellest ei rääkinud.
Kui ühel sombusel päeval astusid mu juurde päikeseprillidega tursked kapid.
Teadsin, kes neile minust rääkis.
Vaatasin kolleegi suunas – see ei osanud oma pilku kuskile peita.
Läksin kappidega vabatahtlikult kaasa.
Paar päeva hoiti mind pisikeses kongis.
Kui sealt pääsesin, astusin kolleegi juurest läbi, kes oli üsna ehmunud minu külaskäigust.
Sain õugidest teada rohkem kui tarvis.
Nüüd loksus kõik paika, kui meenutasin vanaemaga oldud aastaid.
Vanaema oli igale poole sõnumi jätnud.
Nüüd teadsin, mis on minu saatus.

Paar korda aastas kogunesid õugid ühte Põhjala avarasse koopasse, kus nad lasid maitsta heal-paremal, mis oli inimlihast tehtud.
Mu vastumeelsus süvenes, kui avastasin selle õudsa saladuse.
Järgmisel korral valmistasin end ette...

Vaadates õuge oma naaskellteravate kihvadega uppumas oma okse sisse, tõusin ma omalt kohalt ja läksin nurka, kust haarasin korraliku kuvalda.

See oli ränk öö helge homse nimel.