Äkki kuulen hirmsat hädakisa.
Nagu kedagi tapetakse.
Hakkan uurima.
No tere tali – sookured patseerivad põlla pääl.
Ma kohe tuppa votuka man.
Selle ajaga promeneerivad nemad tähtsa ja majesteetliku sammuga eemale.
Ma proovisin siis suumides pildi kätte saada.
Viisin votuka tuppa vihmavarju tagasi.
Ise viibutan taaskord kirvest.
Pakk halgudeks ja nõnna edasi.
Veidi aega hiljem kuulen taas hädakisa.
Kaen, kael õieli ja mida mina näen.
Kaks sookurge liuglevad alul laugelt lennult üle kuuselatvade soo suunas.
Mõttes soovisin head päralejõudmist.
Siis pilk jääb pidama keset põldu.
Heh, seal kaks sookurge patseerivad galantsel sammul.
Siis jäi silma rebane.
Ei huvitand vaderit vist aadlisoost kured.
Ilgelt hapu näoga paistis rein liikuvat.
Kiirel sammul, viskamata pilkugi kurgede suunas, jalutas rebane oma igapäevast rada.
Kusjuures, mina aru ei saa, kuidas igal aastal eri rebased liiguvad ühte ja sedasama trajektoori.
Nagu raudteel sõidaksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar