Ta tuli raskustega.
Koomast.
Omaksed olid lootuse kaotanud.
Juba oldi valmis alla kirjutama paberitele, kohustades terviseasutust raskel ajal kulusid kokku hoidma, kui palatist kõlas võigas ohe, mis pani haigla külastajatel õlgu väristama.
Kuid millise rõõmuga lennutati kirjutusvahend suure kaarega koridorinurka, kus see tagasi põrkudes veeres istmete alla.
Ta oli juba haiglast mitu päeva kodus.
Omad inimesed olid aja ära jaotanud, kes-millal tema järgi vaatas.
Tohtrid olid hoiatanud, et ta võibki voodihaigena aastaid vegeteerida, aga kes seda ikka uskus.
Usuti imesse.
Kõikvõimsasse imesse.
Ta tõusis pärast mitmenädalast lamamist istukile.
Vaadates ühte kindlasse punkti, sirutas ta käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, ütles ta kähiseva häälega: „Pa...“
Kohe sumiseti tema ümber parves nagu kärbsed kuuma magusa kissellitaldriku ääres.
Kui jutuvadin lõpuks vaibus, ütles seesama kähisev hääl ülimat pingutust nõudval toonil: „Pard...“ ja ta pea vajus väsinult patjadele.
Otsekohe oli koikuäärne tühi, kui mitte arvestada noort kurttumma tüdrukut, kes, lugedes ühte prantsuse kirjaniku kirjutet ajaviiteromaani, vaheldumisi hämmeldus ja punastas.
Tüdruk, andes silmadele puhkust, oli naeratades vaadelnud teda.
Tüdruk ei saanud teda kaua silmitseda, kui koridorist astus haigetuppa habemeajaja, kes suriseva pardliga nühkis lõual turritavaid habemetüükaid vähemaks.
Kokaemand saabus suure supitirinaga, millest õhkus imehea leeme lõhn.
„Pardisupp annab jõudu, proovige ometi!“ sädistas trullakas tante heasüdamliku naeratuse saatel lusikat haige huultele suunates.
Vastumeelselt oli tema, voodihaige, tunnistanud, et seda head maitset ei unustata.
Mitte iialgi!
Järgmisel päeval oli ta tõusnud taaskord istukile.
Niisamuti vaadanud ta samasse kohta ja sirutas käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, jõudis ta kähiseda: „Pardatsokis on kehtiv dokument!“ ja kummardus paremale küljele justnagu ta olnuks praegu autos.
Nüüd alles aduti kogu loo traagikat.
Nädal hiljem toimus matus.
Kuu möödudes sai alguse aastaid kestev sõda õigusmõistjate ja klanni vahel.
skip to main |
skip to sidebar
Anarchy In Vulture's Obscenity
8 kommentaari:
Käi teinekord ikke netis külas ka, ootame!
Ja kolaki! läks kommentaar vale loo alla. Külap sa ise ära jagad!
Jagasin ja nüüd teadustan: ma püüan...
Aga midagi kindlat lubada ma ei saa.
Muide, sa võinuks siit kommid kopeerida ja siinsed maha kustutada ning õigesse kohta sokutada. Märk jääb alles seniks, kui ma lõpliku protseduuriga tegelen.
:D
Ma olen omaenda arvuti vang - ühtegi kord bloggeris lendu lastud sõna ma muuta ei saa.(tehniline probleem, millele isegi üks keskmise nutikusega arvutiarst ei ole ravi leidnud. Otsin kõrgema klassi tohtrit :))
Nii, et las need kommendid lebavad siin omaette ja sutsu vales kohas.
Minu arust pole see tehnika, vaid tarkvara viga.
:D
Las nad siis olla...
Aga kas sa tõesti "kommentaaride jätmise kuupäeva" all prügikasti ei näe?
Ei, ma ei saa oma bloggeri kontole sissegi. Ma kommenteerin "nimi/URL"-alt, seega ei ole need kommentaarid tehniliselt võttes minu omad. Oma blogisse kirjutan meili teel, kontole sisse ei saa :)
Mul pidi arvutis (kontrollija sõnul) olema justkui lapselukk, mis ei lase .com lehekülgedele enamasti sisse. Ta ei leidnudki seda üles, aga ma pole VIITSINUD targema inimese juurde minna. Vot see on laiskus, eksole? (Kinnitussõna esmapilgul "sibul", uuesti kaedes siiski "stubul")
Kui ma nüüd õieti windowsi mäletan, siis interneeduse seadistustes on jah parental vms. sarnase nimetusega koht, kust sai selle kinni/lahti keerata.
Kesse nii paranoiline oli, et .com-id kinni keeras?
Aga Wordpressi ikka saav sisse?
Sel kah nagu .com lõpus.
Wordpressi saan, bloggerisse mitte.
Parentalist ei leidnud ei mina ega guru lukuaukugi, aga ehk oli tiba loll guru (ma endast parem ei kõnele :))
Külap ükskord koidab päeva, mil kõik lukud arvutista .... ja nii edasi ja nii edasi.
Ma seoke muretu kuju, las olla praegu sedasi. Paneb ehk sügavamalt mõtlema lendulastud sõna pöördumatuse üle :D
Postita kommentaar