Eila...

Sai eila kontserdil käidu.

Sissepääs oli 3 rubla, mille vastu anti kollane käepaelalipakas, et võrusta end ise.

Aga kuradima järjekord oli nagu kuuendiku maailma liidri või bandiidi Lenini hiireõli ehk mausoleumi ees.

Oot'sin sealsamas puu najal nõjatudes, et saaks kah toetada kultuuri.

Aga päris piinarikas oli see ootamine.

Järgmisel korral soovitan kolmes kohas kontsusid jagada.

Noh, ilmselt korraldajate poole pealt Arlet Palmiste kah kaes, et miski on mäda.

Igatahes võttis ta mikri pihku.

Saatjaks oli tal kaasa võetud üks mulle tundmatu külamees või linnamees (ei saand mina pihta, sest ootsin kontsujärtsu lühenemist), kes sai oma ülesandega – kidra sõrmitsemisega ning Arleti saatmisega – üsna talutavalt hakkama.

Lõppude lõpuks lühenes järts talutavale tasemele, et keskit enam ees polnud ning sain kah neoonkollase papripaelakese vastu, mille mina hoopis taskusse pistsin.

Ja siis Nad tulivad.

Kaks läbi aegade andekat Eesti Muusikut, kes oma lauludega imet tegid.

Tõnis Mägi ja Jarek Kasar ei vaja laialdasemat tutvustust.

Pea iga laulu järel tundsin, et mul on hingamisest vajaka.

Pidin paar korda kiiresti sügavalt sisse hingama, et oma hingamise rütm taastada.

Ma ei oska seletada seda anomaaliat.

Oma teada ümisesin mõtetes kaasa, hingates pea samamoodi kui esinejad.

Ju siis nende lood mulle sügavale hinge läksivad.

Aitüma teile nende laulude eest!

Igal juhul on Käravete Järvemuusika saanud paari aastaga mu südame poolehoiu osaliseks.

Jätkaku samas vaimus...