Tähendab, et viimasel ajal on Raisakull pead longu laskmas, kuna silmapiiril pole ühtki säravat ja tervistavat tegevust olnud. Tükil ajal kohe. Eila õhtul küttis Raisakull sauna. Seda mitte jahipidamise, vaid ikka ihuhoolduse eesmärke silmas pidades. Sai siis Raisakull oma koosa vihase leili käest kätte ja hakand higi maha pesema, kui ninast verd tilkuma hakkas. Heitis pingi peale pikali ja ootas, kuni verejooks kinni jäi. Siis sai kastetud end suht jaheda veega.
Tarre naastes oli väljas üksjagu pime.
Öösel oli Raisakull ainult vähernud ning ei saanud sõbagi silmile.
Täna ei viitsinud Raisakull midagi teha – ei olnud ju mõtet võidelda tuikavalt huikava migreeniga.
Päeval oli mitu korda siukset juhtumit, kus silme eest mustaks tahtis tõmmata.
Mine kuradit tea, äkki annab Raisakull niiviisi otsad.
Nagu päike päeva lõpuks...
Et nädala alul käisid külalised. Nüüd paar päeva tagasi selgus, et üks neist jäi sarlakitesse, siis kahtlustab Raisakull, et tema kord on seda üsna pea põdeda - kümnepäevak pole veel läbi, misse pidi peiteajaks olema.
A need sarlakid pidid siuksed olema, et esimesed sümptoonid löövad välja jalatalla alla – mida suurem jalalaba, seda talutavamalt noid ville sinna tekib. Järgmine sümpoosium pidi kubeme piirkonda lööma - ega see hirmus nakkushaigus ausast poksist mõhkugi tea. Vanemas eas pidi ju inimloom raskemalt põdema.
Kunagi nõukogudeliidu ajal oli tohtritele antud kindel käsk sarlakitest mitte nii palju rääkida. Ma ei tea, aga kuulujutte poole kõrvaga uskudes pandi paljudele põdejatele (hädavale?)diagnoosiks leetrid. Oli toona selline periood, kus tervishoiuministeerium raporteeris kõrgemale võimule – vist ÜROle – , et sarlakeid kuuendikul planeedil enam ei eksisteeri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar