Närilise pesakuhilal

Täna käisin koprapesa lõhkumas.
Sinnasaamine on paras ooper – läbi tiheda võsa ei viitsinud, jõekaldal sai parajaid jänesehaake visatud. Viimast seetõttu, et mõnes kohas oli siuke padrik, mis vajanuks mootorsaega tegutsemist, aga kuna naabrimehe tilluke  maasiilakutükk oli, siis pidin parema läbimurdmise nimel ringisakke teostama.
Kui ükskord juba oma maale jõudse, sai mul juba villand igasuguste toomingate peale. Tõmbasin kettsae käima ja asusin jõekallast puhastama.
Kurat, kui otsapidi koprapaleeni sain, siis tuli meelde, et antud tükil on jõekaitsevöönd.
Keda kotib tuu?
Mind enam mitte.
Piibrite laastamistööd – elujõus kased altpoolt ilma kooreta – kaedes vandusin riigiametnikke taga. Mugavad sellid kõik, tuleks vaatama, aga ei, nemad ei viitsi kontooratoolidelt persetki üles tõsta ja pasjanssi ladumisest loobuda. Kaks-kolm aastat tagasi tahtsin raieluba, kuna naabruses olid masinad peal, siis saanuks nondega kaupa teha – plats minu poolt, aga et seda heinamaad laona kasutada, aitaks mul puid harvester-forwaderiga kokku tuua kah sinna heinamaa peale. Edasi saanuks ma ise toimetada. 
Olen ammusest ajast saanud nii arukaks, et ei enam tasu keskkonnainspektorit tülitada – raieloa saamisest kuni altkäemaksuni. 
Tegelikult seaduslikult ei saagi asju ajada, sest igalt poolt pannakse riigi poolt käsi ette.  
Igaljuhul jõe äär sai minule vähemalt käimiskõlbuliseks, mitte aga mingisugustele riigiametkonna luuseritele. 
Kopraloss oli ilmselt maha jäetud – mul sellevõrra süümekaid ei tekkinud. Mõtlesin, kuda ma lõhun? Hakkasin siis läbijäratud oksi loopima eemale. Töö kulges teosammul. Sattus mulle siis ette pesapallikurika moodi kaigas. Vat sellega hakkasin togima kuni ühes kohas kuhil järgi andis, sealt edasi edenes lõhkumine üpris jõudsalt. Ega ma kõike ka ei viitsinud segi peksta. Pigem käikude ette viskasin oksi ja muid kaikaid.
Mõtlesin, et dünamiiti oleks vaja. Kunagi ammu tuli mõte molotovi kokteiliga asi lahendada, kuna suur raba kõrval, siis jäigi asi soiku.
Korra andis lagi järgi ja mina kohe ühe jalaga käigus, ning raske kere peadpidi vee suunal. Kuidagi sain end kõrvale nihverdatud, et mu kiilaspea ikka vette ei sulpsatanud.