Füüsikat tasub õppida

Nagu eile plaanisin, nii täna käisin saega „langend kaimu“ saagimas.
Erinevus oli selles, et veel eile hõljus kaselatv õhus jõe kohal, täna aga oli uputatud vee alla.
Kuidas koprad aga olid saanud ladva vee alla tõmmata?
Mis meetodiga?
Midagi paremat pähe ei tulnud, kui mul on siin ilmselt tiibadega piibrid.
Mingi erilennusalk moodustet?
Sihvakat kaske oldi ka piibrite hammastega kooritud.
Mõtlesin väheke, kuidas ma nüüd ladvaosa kätte saan, kui see on mattunud muda sisse.
Tõmbasin oma Husqvarna käima, hakkasin marurahulikult tüve tükeldama. Veepiirini jõudes sain esimesed oksad laasitud. Astusin paar sammu mudasesse kaldasse, et näha, palju ma vajun vedelasse möksi. Kummardasin rohkem ettepoole – jajah, ma tean, et tasakaalutus ei ole hea mootorsae operaatorile, kuid midagi tuleb sooritada ka üliinimlikus laadis – ja sain veel mõned oksad laasitud. Kusjuures muda hoidis ikka mu jalgade asendi nii paigal nagu oleksin betoonsaabastesse valatud. Kui selja sirgu sain, tundsin, kuidas higi igalt poolt tilkuma hakkas. Liigutasin oma kummikutes jalga, no kurat, ei tahtnud mulle kätte anda. Keerata ka polnud kuskile, et saag turvaliselt kõva maa peale saaks asetatud. Haarasin sae vasakusse kaenlasse, parema käega üritasin muda kummikute ümbert vähemaks õgvendada.
Läks aega mis ta läks, aga jalad sain igatahes liikvele.
Nöörijupiga sidusin lihtsa silmuse ümber ladvaosa, proovisin kaldalt sikutada teist, aga liikusin hoopis mina veepiiri suunas. Ega palju puudunud, kui ma ise sumatand vette. Vaatasin veidi ringi, hehh, piiber on vaenlast avitamas – kooritud kaigas otse kaldal, otsad teravad, asi toda kangi meetodil ärr kasutada. Nööri teise otsa sai kaigas asetatud ning paar sammugi eduliselt gravitatsiooni mõju kasutet.
Kuid ikkagi – midagi jäi nagu puudu.
Peakolus sähvatas: „Rullik“.
Midagi valendas vees, kui ma eila inspektorit lelutasin.
Aga täna millegipärast näha polnud. Lammutasin paisu laiali, ning sain sealt omale vajaliku rulliku.
Paisutammi lammutades keksis millegipärast pähe siuke võib-olla loll mõte – mida kuradit nondest spaadest otsida, kui mul omal on sisuliselt kogu see spaandus tasuta käes – kivid, muda, savi, vesi, rohud, rahulikud mõtestatud liigutused, värske luhvt...
Kui vaja, saab lakusoolaga end kokku „seebitada“.
Hakka või tõesti sedasamust va ökuspaandust siin aretama.
Selle nõndanimetet rulliku asetasin kaldajärsaku servale, vajutasin jalaga pooleldi maa sisse, et ta sinder ei nihkuks paigast. Edasine oli kökimöki – kergema vaevaga sain ladvaosa veemuda seest välja sikutatud ning laasimine ja jupitamine toimus kuival maal.
Oksad vedasin metsa alla.
Huumuseks.