Üks sitt uudis...

kuss!
...ma töötan.
Nädalajagu õpipoisivärki juba seljataga, aga mis sa hing ikka tahad, kui mu Partneri-massin on kuubatuuriliselt väetim võrreldes Stihli tsirka +kümne võrra suuremaga – lisaks veel hullumeelne kuuseistikute tagaajamise tempo. Mul koordinatsioonihäired kimbutavad selle kuradima aeglasevõitu liigutuste näol, aga ma püüan, püüan, tõesti püüan...
Kui selle töö käppa saan, siis ehk saab ka minust asja, kui jaanipäeval külm ärr ei võta.
Igal hommikul, kui satun põdrakanepit niitma – ähh, ärge saage minust valesti aru, ma tõesti pole ei võmmide ega nende hoolealuste narkarite teenistuses – tulevad pähe igasugused manifestaalsed mõtted. Ei mina tea, kuhu ajukäärude vahele need küll pidama jäävad, et otsi neid pärast taga.
Kuigi peremehele sai vihjatud, et ta oleks selle põdrakanepi saanud ka odavamalt ärr koristatud. Nimelt võinuks ta lehte kuulutuse panna, et tähelepanu narkariraisad, sel ja sel aadressil saate mõnuainet korjata tasuta. Ühtlasi tambitakse suurem osa põdrakanepist maadligi.
Einoh, ta vaatas mind kui hullu. Aga vähemalt nüüd käib ta must suure kaarega mööda. Segagu mind vähem, sest lõualaksutamise eest palka ei maksta.
Jah, ma tean, et põdrakanepis on seda narkootilist mõnuainet mikroskoopilises koguses, aga oma tavapärase koguse kättesaamiseks tuleb korilasel rohkem vaeva näha.
Nüüd tuleb uurida kauaaegse Partneri väljavahetusele. Üldiselt on viimane vanusega võrreldes väegade sitke mootorvikat.

Ahjaa...
Esimesel õdakul küsisivad mõned sügelised mult, kuidas tunne oli?
Ma tahtse vastu küsida -Kas üleliiduline meedia om kajastamas minu esimest tööpäeva universiumis- aga jätsin targu asja tännapaika.