No kurat, millega ma jälle hakkama sain?

Mitte millegi erilisega...

Kolmat nädalalõpp järgepanu näen enda ees sellist pilti: 

Jummelsitad kiired on olnud möödund nädalad,

et pole miskit paha selle kohta öelda.

Pudulojuselgi on tahtmist mõelda:

Miks kuradipäralt peab madal olema see ädal???

Piilub minusugune kolge siis üle

tüki aja kohalikku blogisfääri:

millegipärast tundub mulle,

et see hingitseb nigu tripperilillane patuskaaf...

Muide, ma läksi eelmise nädala keskel lolliks kätte ning tõmbasi siukse tobeda rakenduse androidi lollfööni nagu seda on endomondo. Lihtsalt tahtsin kaeda, millega too hakkama saab.

No ja esimese nädala lõpus õnnitleti mind aktiivse nädala eest, kuigi ma ainult nädalalõpul väntasin kokku maha ca 52km. 

Eile tegin aga kodukandi teedel ühe ligi 34km ringi, mis täna värskema pilguga kaedes, rakenduse enda joonistuse järgi on kui kõverdatud põlveosaga kalamehe saabas. Noh arusaadavalt on siin vihje, et kobi õite Itaaliasse või siis äärmisel juhul Uus-Meremaale.

Aga...

Ma ei tea, kas ma sellest siin kribasin, lihtsalt ma ei viitsi otsida. Üks vana inime rääkis, et tohtrid on talle kõvad rohud peale pannud – sääsed enam ei tahtvat tema verd. Mina ütlesi selle peale, et ärgu muretsegu, sääski on sel aastal üldse vähe, tänu kestvale kevadele...

Ausalt, ega selleaastane suvi pole kirumiseks ühti – sääski on mõned üksikud kõrva ääres pinisend.

Mine tea, äkki jänkid puistasid mingit ainet soode kohale, kui nad õppustel lahingutesse lendasid.

Küll aga on sel aastal kõvasti liikvel parme – ükspäev rehmasin käega üle oma turja ja veri määris mu särgi ära. Hilisemast selja kratsimisest uksepiida vastu ei tasu rääkida – sain lausa orgasmilaadse õnnetunde...