Kõik rajad viivad... Tarbatusse!

Reedel 17. juuli õhtul vopsas Ruts korra netti ja teavitas, et nad sõidavad parasjagu naisukese ja väikese madistajaga SW-Fe-via (loe: edelaraudtee) rongi esimeses klassis Tarbatusse ning seal vagunis on nii baar kui WiFi.

/Remargi korras peaksin mainima ära, et nagu Ruts toonitada armastab: mina olevat kõige suurem süüdlane selles, et ta oma elu armastuse leidis. See tähtis toiming juhtus Tarbatus Põssa-aasta vastuvõtul.
Mina oma tagasihoidlikus isiksuses salgan selle maha, et hiljem kahjunõuet minu suunas ei tuleks./

Mul mõnikord juhtuvad pikad juhtmed olema, mis tihti ka lühisesse lähevad.
Küsisin siis Rutsilt kaastundlikult, kas ta jäi istuma? Siis torkas pähe, et kuna madistaja alustab pea 5 aasta pärast kooliteed, küsisin vanalt pingviinilt: „Harjutad poisi nii välja, et kooli esimeses klassis nõuab baari olemasolu?“
Ega mul palju aega mölada olnud - pidin sanna kütma minema. Muidu jäänuks ihupesu poolde öösse. Hommikul oleks unise näoga terve päeva ringi tuianud. Kellele seda jama veel oleks vaja läinud.

Laupäeva hommikul logistasin rongiga Tarbatusse, kus pidavat Hansapäevad© peetama.
Tarbatusse jõudes oli selline tunne sees, et täna miskit juhtuma või toimuma hakkab. Eelaimdus tundus niivõrd tugev, et pearaputamise või kaine mõtlemisega seda ärevust juba maha ei surunud.
Raeplatsile jõudes tundsin, et kõhtu on vaja ette valmistada pikaks päevaks.
Asetasin oma istmiku suvalisele toolile ning kohe oli mu kõrval üks kena näitsik. Esitasin tellimuse seljankale ja kohvile. Heitsin pilgu ringi ning märkasin kunstnikke, kes einestajatest pilte sirgeldasid.
Helpisin parasjagu suppi, kui mu pilk kohtus kunstnike juhendaja pilguga. Täiesti boheemlaslik välimus oli teisel, alates võrkkaabust peas lõpetades hiina ketsidega jalas. Riietusega eriti kontrastne oli tema eht-indiaanlase moodi nägu.
Tema teavitas, et järgmisena võtavad modelliks minu.
Noo kuradi kurat, vandusin endamisi. Raputasin pead ja...
Mis te arvate, et see žest neid peatab? Ei peatand ühti.
Juba olidki mu ümber, pliiatsid ja lõuendid hakkamas.
Mu peas keerlesid juba kentsakad mõtted. Üks näide, mis meelde jäi: Kas ma pean nüüd lusikat hoidma suu juures? Supp jahtub nii ära... käsi samuti... Möhh? Mis, käsi jahtub ka või? Irw, eks ole?

/Remark taas: ammusel ajal, kui ÖöHulkuri kodukat aretasime ning seda loodetavasti ka paremaks tegime, oli üks tüüp mind nimetanud issandaks. Kurat seda teab nüüd takkajärgi, aga see nimetus jäi mulle kinni nagu tõrv pigilinnule. Heatahtliku huumoriga hea aasida teistel mind./

Lasin kunstnikel kätt harjutada. Minusugusest issandast pole seni ühtki ikooni loodud. Olen siiski reaalne isik, mitte väljamõeldud maailmalooja.
Kui visandid paberile kritseldatud, sain mahti hinge tõmmata.
Lunastasin mõned ikoonid välja.
No mine tea, kuhu teised lähevad.
Ma arvan, et loodusmuuseumi, kus seniajani pole elava issanda kujutist.
Nüüd vähemalt neil on, mida rahvale näidata.

Bonzo elik musta kaabuga mees

Käisin mina eile õhtul üle pika aja kontserdil.
Miks ka mitte, kui see toimus Ambla kerkos.

Maksin nõutud sissepääsuluna (175krooni) ning haarasin Bonzo „Ei saa mitte vaiki olla...“ (mille eest tasusin 160 krooni) helikonservi karmanisse. Teise konservi tahtnuks samuti oma kogusse, ainult tengelpung sai selleks korraks tühjaks.

Astusin kiriku peasaali.
Rahvast oli kokku kogunenud kuskil 30-40 inimese jagu. Võib-olla veidi rohkem, aga vähem mitte...
Ega ma karjus ole, et pean lugema, ega mõni lammas puudu ole.
Hingekarjane juhatas kontserdi sisse. Ei saanud mina aru, mida ta seal kõneles.
Istusin teistest taga pool, seetõttu jõudis minuni kaja. Omamoodi kontsert.
Mõtlesin parasjagu, kas see on nagu suurte sauruste puhul soojenduseks, kui rahvas pinkidelt püsti tõusis ja kaasa pomisema kippus.
Ma aus pagan, ei saanud istuma jääda. Olen kuulnud, et kui kuskile võõrasse kohta minna, tuleb ju kohalikke tavasid austada. Nii ma siis külma näoga seisingi, kui aamen kõlas. Õieti kõlas minu kõrvus: men-men-men-men-men...

Bonzo kontsert oli teisest puust.
Mees nagu orkester sõna otseses mõttes. Kaastegev oli mitmekülgne pillimees Alari Piispea.
Bonzo töödeldud laulud on alati minus tekitanud mingi kummalise tunde.
Ma pole tunnete ekspert, et seda sõnades väljendada.
Bonzot kuulates leiab igaüks piskugi, mis kuulaja hinge värisema paneb.
Mina tõusin poolest kontserdist püsti.
Ohh-ei! Mitte selleks, et lahkuda, vaid mu sabakont jäi vähe kangeks puisel pingil istumisel.
Teiseks, proosaline põhjus oli samuti mängus: Bonzo oskas vanad koorilaulud rokilikumas võtmes lahti laulda.

Seepärast ei saanud mina tuimalt oma kohal istudes kuulata.
Lihtsalt põlv tahtis nõtkuda
ning käed õhku sõtkuda ...

Kõik me teame Lydia Koidula luuletust „Meil aiaäärne tänavas“.
Soovitan kuulata toda Bonzo elavas esituses.
Mul igatahes kerkisid ihukarvad püsti. Nii omapärane muusikaline tõlgendus ja fantastiliselt hea häälematerjal...
„Munamäele“ ja „Ta lendab mesipuu poole“, need olid kõige magusamad maasikad eilsel kontserditordil.

Sellele mehele tahaks mõnda oma luuletust pakkuda.
Nii kõva mees ma ka nüüd ei ole, et lähen ja pakun kahtlemata Eesti ühele tippesinejale oma tagasi­hoidlikku, toorest loominguidu.
Hiljem, läbi vihma kodu poole rühkides, proovisin bonzolikult ümiseda ühte omatreitud laulukest. Lööge või maha, ei mina suuda seda.
Bonzo on ainulaadne.
Kel võimalust, see mingu ja kuulaku.
Tunded, mis teid valitsema hakkavad, on kirjeldamatud.

Nagu englishimehed hüüavad "ENJOY!"...

Pohmakas

Tajun päikese soojust.
Ärkan ja avan silmad - jubedalt ere valgus pimestab...
Silmad on hellad. Otsin päikseprille. Kusagil neid pole.
Ja tagatipuks hirmus peavalu.
Mis kamm on? Pohmakas?
Ju siis...
Tõusen asemelt ja hakkan ennast riide toppima.
Käed värisevad mis hirmus. Ei leia nööbile auku üles.
Pika pusimise peale saan kuidagi riidesse.
Taskust leian oma kadunud prillid üles.
Pühin suurema sodi maha, hõõrun taskurätiku vahel klaasid puhtamaks ja panen ninale. Hoopis teine tera...
Seejärel vaarun kööki.
Haaran silmadega eilset läbu-ülejääki.
Tükk aega jõllitan.
Kõik on korras nagu Norras!
Nüüd panen kohvivee hakkama.
Ja vajun taburetile istuma ning mõtlen, millest küll see hirmus pohmelli-sarnane peavalu...
Lülitan raadio mängima. Uudised.
Kuulan ja kuulan...
Kostab Artur Rinne igihaljas ...mets müühiseeb ja ...
...Ja mühisebki kannus vesi. Kallan keeva vee kruusi ja lisan lusikaga lahustuva kohvi otsa. Külmkapist toon ja kallan kohvile sortsu koort.
Lusikat liigutades taban kuulamast:
...Segan suhkrut malbelt tassis,
kus nii armsalt aurab...
Äratundmisrõõm - vana hea "VENNASKOND"...
...Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see...
Naudin, kuni kuum jook mööda kõri alla jookseb, soojendades keret. Kohvi kõrvale näksin küpsist.
Mõistus selgineb aeglaselt, aga see-eest visalt.
Selge, kuskohast see pohmakas.
Paar päeva olin oma raalist eemale kistud olude sunnil.
Voolu polnud. Nimelt vahetati meil külas elektriliini...
Raalisõltuvus...
Paneb mõtlema, mis?

Pesumasinast... prügikast

Eelmises kribas sai nagu mainitud vana "Riga" pesumasinat.
Kui see mainitud pesurobot meile toodi, olid tema paremad päevad läbi.
Aeg on halastamatu.
Nii ta seisis kõigi poolt äraunustatuna aidanurgas.
Ega ma jul'end sellega pesu pesta, sest juba nõukaajastul hoiatati elektrilöögi eest, mis tahes-tahtmata mõnes kohas just selle aparaadiga juhtunud oli.
Nüüd takkajärgi mõtlen seda, et kunagi meil Eestis hästi populaarsel pesumasinal, mis veel taskukohase hinnaga saadaval, oleks tänapäeval lööki küll.
Ma veaksin kihla, et mitmete tänaste ministrite kakased mähkmed ja/või haisvad sokijuustud on just seda marki lõunanaabrite pesurobotist läbi käinud...
Kahju oleks ajaloolist torukujulist tünni ära visata.
Nii, et võtsin uuskasutusse teise.
Mootori koukisin koos ülejäänud lülitite-juhtmete-ülekande-särkwärgiga välja.
Kujundasin selliseks, nagu ülaloleval pildil näha on. Üle värvima ma teist ei hakanud. Komforti ehk mugavust lisavad kindlasti rattad ning õige kõrgusega jalg: ei pea kummarduma, vaid lükkad saapanina jalakonstruktsiooni, kergitad ja prügikast veereb nagu iseenesest höövelpingi alt välja.
Ja nüüd ta seisab mul aidas, aidates mul musta kilekotisuud lahti hoida - omal on lihtsam koristades kühvliga lihtsalt prahti kotti kühveldada...

Universaalne vidin

Kui möödunud sajanditest tänapäeva tulla, võib ühe nimetaja alla panna kindlasti asjade väiksemaks tegemised.
Eriti moes on need rätsepa-äris: kui pikad püksid põlveotsast kulunud, võetakse appi kas lapid ehk lapitakse auk kinni või võetakse tõhusamad võtted ette. Viimaste hulka kuuluvad teadagi käärid, mis on ühed räigemaid plekieemaldusvahendeid, kui keemilised ei taha tulemusi näidata.
Rätsepa-äri on ka üks tulusamaid bisnisse. Sisse ostetakse kangas kaaluga, läheb see juurdelõikaja manu, kes disaineri antud jooniste järgi üritab miskit välja lõigata väheste kadudeta. Kui võimalik, saab need siilud-viilud, mis muidu oli mõeldud prügikastikaubaks, ära kasutada, sokutades nood n.n. põnevate detailidena tasku vms. valmistamiseks näiteks käisele. Moeasi, mis teha!?
Vanasti olid naised sunnitud kandma pikki seelikuid, siis millaski 1950-datel algas lühemate seelikute võidukäik, mis kulmineeris miniseeliku-hullusena...
Või võtame ehitusevärgi: ega sauna ei ehitatud ju kohe uutest palkidest. Pigem juba vanast äraelanud palktarest. Kuna sauna sisekliima on tänu leilivõtmisele ja veega lödistamisele küllaltki niiske, siis esivanemad olid arvestanud tollega, kui uue palktare üles ehitasid ning võtsid vana elumaja koost lahti ja kasutasid neid palke tervisetempli püstipanekul.
Ka teistelt elualadelt võib ka miskit samalaadset tendentsi leida: ikka tehakse suuremast väiksem.
Mina üritasin siin vaikseltviisi vastuvoolu ujuda.
Aidas vedeles nõukogude-ajastust pärit tool - tooli ennast polnud ollagi, küll aga metallkarkass.
Minu mäletamist mööda oli sellisel toolil topeltrattad all, mis olid ära murtud või murdunud ja kadunud. Ise ma kahtlustan seda, et kui nimetet ese oli noor ja ilus, vehiti see lihtsalt sisse. Nagu tollal kombeks oli...
Asja juurde tagasi.
Avastasin garaažist poolikud punase ja musta värvi aerosoolpakendid. Asusin tegutsema: karkassilt hõõrusin terasharjaga rooste ja vana värvi maha ning katsin oma arust sobiva värvilahendusega. Puna-must nagu anarhismuse värvid...
Kui esimene värvikord parajasti kuivas, tuuseldasin aidas veidi ringi: seekord sattusin liimpuidust plaadile.
Riga pesumasina kaanest sai šabloon, mille järgi tõmbasin pliiatsiga joone ette. Tikksaega lõikasin ringikujulise laua.
Taldlihvijaga lihvisin plaadi enam-vähem siledaks. Harjaga eemaldasin peenikese tolmu ja pintsliga katsin linaõli baasil valmistatud värviga. Mahagoni tooni teine jäi.
Katsin parasjagu teise värvikorraga jala-osa ning avastasin, et tuleb üks viineeritükk juurde kruvida, siis ehk jääb laud ka loodi. Tsentreerisin jala enam-vähem paika ja kruvisin kaks kruvi külge. Kuna vanast ajast oli ka igasuguse paksusega vineere tallel, leidsin paraja jupi kiiresti.
Liivapaberiga hõõrusin suurema musta maha ning katsin mahagoni-värviga...
Edasine oli kökimöki - kruvid külge ja teine linaõlivärvikord peale.
Tulemus on siis selline universaalne tellitava kõrgusega pöörlev taburet-diivanilaud-serveerimislaud (kui rattad alla kruvida).

Aitaks kaasa...

Mina näeksin heameelega, kui riigikogu keelaks seadustega ära:
a)Saadikute istumised riigiettevõtete juhtivatel kohtadel. (Mulle miskipärast tundub, et riigiettevõtete juhatustesse kuulumine annab saadikutele õiguse rääkida võimalikust erastamisest või ettevõtte viimisest börsile. Mõlemal juhul on tegemist riiki kahjustava tegevusega. Saadikutel on oluline info, mida jagatakse heameelega tegevusala konkurentidega (tööstusspionaaž?), et kahjustada riigi huve.)
b)Igasugused saadikuhüvitised ja saadikupensionid, autoliisingud jne.
c)Kuna ametisolev riigikogu ei saa omale palka määrata, siis tuleb järgmisele riigikogule oluliselt väiksem palk määrata, vähendades seda poole kuni kolmveerandi võrra.
d)Juhul, kui need sammud on teostatud, siis ehk jagub ka oidu riigikogu laiali saata ning uued valimised välja kuulutada.

Kolhoosis "Maa sool"

Nagu arvata võis, ega niipea linna tulema ei saa.
Tööd on ülearu.
Kolhoosnikke ka üksjagu ringi tuiamas, aga tööle ilmuvad nad lõunaks.
Ja kui töötavad, siis kella viieni...
Kujutage ette, kella ühest viieni, see teeb neli tundi.
Ma ei saa nahka omal kuumaks selle ajaga.
Jäin mõtlema, miks kurat kolhoosnikud tööd ei tee?
Igal hommikul külmast värisedes on nad kohaliku marketi ukse taga ja ootavad...
Poe lahtitegemist.
Siis poevad nad poeruumidesse sooja ning ootavad kassajärjekorras.
Ning seejärel, kuskil kella üheksa-kümne paiku, maksavad oma soru kinni, kogunevad poe taha võpsikusse "miitingule"...

Ajusopist tuli vana nali meelde:
Reagan on parasjagu Moskvas. Kaupleb Gorbatšovilt loa külastada ühte suvalist tehast.
Astuvad siis ühte vabrikusse sisse: masinad töötavad tühjalt, kogu vabriku tööliskond parandab masinate kõrval soru viinaga pead, haugates hapukurki kõrvale...
Gorbatšov ja tema kaaskond tahab häbi pärast maa alla vajuda.
Reagan patsutab Gorbale õlale ja lohutab teist: "Ega meil ka valitsev klass tööd ei tee..."