Kulunud kõblas

Üle kõrgete tuisuvaalude rühkimine võtab ikka võhmale küll.
Isegi pabeross ei aidanud jõudu koguda.
Enam ta ei jõua.
Lihtsalt pole jõudu.

Nii lõi Tsim käega ning loobus edasiminekust.
Vangla võib temapoolest oodata. Kaotada polnud midagi. Teadagi, kui korra hiljaks jäädakse, tõlgendatakse see põgenemiskatseks.
Toetades end vastu laternaposti, süütas mees uue paberossi.
Suitsu endasse hingates ja kasukahõlmu koomale tõmmates jäi Tsim mõttesse...

Kummaline Vana...
Jah, Vana oli karm.
Vana teadis, et pojast ei saa farmerit, tegi siiski poisi elu kibedaks.
Igal hommikul andis Vana poisile nüri, päevinäinud kõpla ja saatis tolle põllule.
Poisil muidugi sai lõpuks sellest nüridusest villand ja ühel ööl ta läinud oligi.
Aastaid polnud Vana pojast midagi kuulnud, kui ühel hommikul peatus farmi väravas villis.
Sellest astus välja sihvakas sõjaväe mundris noor mees.
Vana oli tükk aega tunnistanud mehe nägu, tundes lõpuks ära oma kadunud naise silmad.
Poeg oli tagasi tulnud.

Tsim naasis järgmisel hommikul jooksmast ja pesemast, nägi ta, et ukse najale oli püsti pandud kulunud kõblas.
Vana justkui vihjanuks, tore, et tagasi tulid, veel parem, kui tööle kah hakkad.

...Tsim viskas kustunud paberossi tuulde.
Pistis käe põue ning mõne hetke pärast vaatas ta käes olevat portsigarit.
Tsim oli selle sepistanud just sellestsamast kulunud kõplast ja Vanale kinkinud.
Nüüd oli saatus selle tuhmi jubina tagastanud.
Silitades Vana pärandust, tundis Tsim, et ei suuda enam hingata.
Valu lõi rindu.
Aeglaselt vajus Tsim kössakile.
Portsigar libises sõrmede vahelt lumme.
Tsim vajus sellele otsa.
Valge lumi värvus tumedaks.

Veidi eemal peitis sooblinahkses kasukas sale naine suitseva püstoli ridikülli ning eemaldus kergel sammul...

Kompass, maakaart ja radar.

Võtsin südame rindu ja lasin GPSiga enda poliitilist mekki tuvastada.
Kompassil polnud nõela, mille järgi orienteeruda...

Tulemused on allpool.

Help...

Viimasel ajal on nett helpimisest nii küllastunud, et pean kah mõne lauakõne maha pidama.
Samal ajal testin, kas sellest üldse asja on...
Niisiis jutt on mitte söömisest, vaid help.ee nimelisest kodanikualgatusest.

Kuna ma olen püüdnud raha kokku hoida sellise masina ostuks nagu seda on ATV, pean siiski nentima, et ilmselgelt universiumi tagumisse soppi seesinatine soov jääbki. Seda tublit töölooma ei kavatse oma lõbuks tarvitada. Vaid soov on endal natukenegi töö kergemaks teha. Metsatöö eelkõige.
Kaua sa ikka suudad poolemeetriseid notte kottu kärutada?
Üherattalise käruga kilomeeter-paar hoovist ja sääskede meelevallas pole see just eriti mugav tegevus. Talvel polegi nii väga viga, kuna kelk aitab hädast välja. Kuna mets on mul madalama maa peal, siis koorma tarimine on pidevalt ülesmäge...
Traktoriga, mida mul kah pole, ma sealt neid kätte ei saa - pärast on songermaa, katsu üht või teistpidi, ikka vesi loksub üle kummiku ääre sisse.
Olgugi, et kummikud kalameeste stiilis keradeni tõmmatavad.

Miks ma laenu ei võta? Või ei osta liisinguga?
Kurat, ma ei soovi pankureid nuumata, neil omil üle sajamiljoni rubla suurune kasum käes, mille nad nüüd minema kupatavad.
Nad võiksid ju ise mulle heast peast anda kuskil 10tuhat rubla. Ilma tagasi maksmise kohustuseta.
Niiöelda sponsorluse korras.
Jällegi heategu tehtud ja saab linnukese kirja panna.
Muidugi, siis on tekkinud mul endal kohustus aidata ka omalt poolt nõrgemaid. Kasvõi igakuiste väljamaksetena. Või kui koguneb suurem summa, saan rublad letti lüüa ning ütelda: anonüümselt soovin annetada teie lastekodule/tervishoiuasutusele/pansionaadile/varjupaigale/vms asutusele näiteks tuhatkond rubla kuus/aastas.
Nii võttes olen taolisel juhul rohkem andnud heateoks oma panuse.
Eks ole...

Seni aga häirivad pangast saabuvad igakuised kerjakirjad.
Mis sisaldavad umbes sellelaadset sõnumit a la ...pank on võtnud oma patronaaži alla lastekodu. Hea inime! Sul on võimalus anda ja kanda üle igakuiselt nii ja naa palju rubla. Soovitame seda teha otsekorralduslepinguga. Blablablaa...

Mul pole midagi anda!
Mul pole esimest pinsisammastki.
Teisest või kolmandast röökimata.

Ma olen paljusid inimesi aidanud nii või teisiti.
Mõnede külajuttude perra päästsin koguni kolme või enama asjaosaliste elugi.
Pannud isegi mõned inimloomad paari.
Ehkki need langevad aegade hämarusse, millest ma eriti ei taha siin lauakõnes mainida.
Sest need lähevad liig isiklikuks.
Noh, egas muud miskit.
Helpigem nüüd edasi.

Raisakulli valge pimedus.

Kriitvalge minestus kuuvalgel ööl võib enamuse poolt märkamata jääda.
Nii nagu me öösel ei näe säravvalgeks pestud laudlina nööril kuivamas.
Lumivalged on tegelikult mu pildid.
Lumine lauluväljak valges vaikuses:

Pimestavvalge lummav hetk:

Varjudemäng valgel lumel:


Öömustalt valged neegrid.

P.S. Nüüd lähen ja võtan iseenda terviseks pitsi-paar "Viru Valget"...
Proosit siis!

Leo-ajastu tagasitulek

Kangastus mulle täna poes käies õnnis Brežnevi-aeg, kus pool liitrit viina maksis 5rubla.
Ärge te kõva häälega sellest kõssake.
Varsti lähme toitlustusprogrammile üle...
Kõik märgid nii näitavad.
Kui enne roobitseti kogu Eestimaal toodetu Moskooviasse, siis nüüd läheb kõik...

Kuhu siis SORVVO jääb?

Kass on jänq?

Kuna midagi mõistlikku pähhe kinni ei löö, siis head kassi/jänq aastat!
Idamaad rullivad ja keeravad sisu pahupidi.
Õhtumaal vajub kinni pimeduse saabudes alati kultuur ja silm.

Statsist lugisi, et keegi on siia eksinud "mädamuna memuaare" lugema.
Hämmastav ikkagi, kuis inimloomade ajukäärud suudavad uusi mõisteid luua.
Siit tulenevalt torkas mu ajukeemia toimel pähhe selline lausung - peeretuse pihtimused.

Kuld-uuri-ministeeriumi müsteerium - jänes nurrub...
Hääd sigimist!

Ei saa me ilma Lätita...

Inime pidi kõigega harjuma.
Nii targemad räägivad.
Noh, minul igal juhul on ajudes kogu aeg lühis sees, kui ma €urosid-¢opikaid välja annan.
Ma ei suuda kohaneda.
Peenrahaga eriti.
Nüüd leiutasin uue rahakoti ¢opikate tarbeks.
Seltsimehed!
Lubage mul esitleda punaste ¢opikate hoidikut.

Tolleks läks mul vaja vana laialilammutet Latvija-raadio kõlari magnetsüdamikku.

Lihtne ja mugav, eks ole...
Hoiatan lihtsalt, et magneeditud ¢opikaid ei tasu pangakaartide manu pista.