Punktide vahepeal on kriipsud...

Et vahepääl on toimunud miljoneid sündmusi, siis teatan järgmist:
Punkt yx – mind ei puudutanud sidekommunikatsioonifirma, mille klient ma olude sunnil olen, suursugune rike. Ma ei tajunudki katkestust, millest regressiiv-kompulsiivse häirega žurnalismus pasandas. Isegi telkut andis poole ööni kaeda, kuni tukastades siiber ette keksis ja ma kaemise ärr lõpetasin ning koikusse magama kobisin. Seetõttu oli mu imestus suur, kui ühel hetkel sõnum saabus mölafonile, midagi stiilis, lugupeetud klient, seoses katkestusega pakume teile TASUTA bläbläblä...
Mina, kui lugupeetav klient loomulikult, tean, et tasuta lõunaid pole olemas, ja seetõttu ei pea mina kogu eelneva valguses vajalikuks pakutavat kompensatsiooni kasutada, kuna mul EI OLNUD sidekatkestust. Isegi möliseda andis lauatelefoniga.
Narr olnuks saama peal väljas olla, või mis?
Punkt kax – lepad on vett täis. Rasked teised kottu vedida. Kui väljas näitab kuskil -12 kraadi, tselsiust muidugi, siis ei hakka haarats ka kinni – nagu jäätükki haara. Aga -6 kraadi korral haakuvad haaratsikonksud tüvest õrnalt kinni. Tuleb soojemat ilma oodata?
Punkt kolm – ei tulnud ühtki mõtet vahepeal, millest võiks kribada.
Punkt neli – lendas juba kurat teab kuhu...

Voodikoht

Kui ma mõni päev tagasi aevastasin, siis millegipärast mõni hetk hiljem nägin tuliseid täpikesi.
Nagu viibinuksin kusagil pimedas ja tulistanuksin kaootiliselt kuulipritsist.
Esimene mõte oli, et kas ma näen nüüd mingeid hallutsinatsioone, ehkki ma pole tükimal ajal mingeid meelemürke tarvitanud.
Teine mõttejublak viibis mõne hetke teemal: -Halloo Seevald! Kas voodikohta on?-

Ärge virisege niipalju...

Mingis kaubanduskeskuses oli üks taimetoitlasest klient nördinud, et talle topitakse althõlma lihatooteid.
Paraku ainult silo õgimine ei pane inimlooma aju nii tööle, et saaks selle oma kasuks ärr pöörata. Kasulik oleks omada karnivoorist sõpra, kellega saaks kokku leppida toidukorvi suuruses ja kes saaks sooduspakkumise taimetoidule.
Kassas vahetate oma toidukorvid ja pärast maksmist tehakse uus vahetus.

Ainuke palve on, et lõpetage see ainult taimetoitluse propageerimine siin Põhjala taeva all, sest ega siin ei saa teisiti, kui peab mitmekülgselt toituma.

Umbrohi ei hävine

Galantsest torukübaraga skeletist võite nüüd und näha.
Enam pole teid kahtlastesse kangialustesse suunavat kontmeest.
 Nagu näha võite, on nahk mulle peale kasvanud.
Oh, sellest on aastaid möödas, kui see pilt sai valmis klõpsitud.
Umbkaudu tollest ajast, kui Väike-Maarjas kerkotorn suure kolakaga alla prantsatas.
Tookord midagi ma kribasin tollest isalendurist.
Alles jäi pika õhulennu tagajärjel kriibitud larhv.
Nüüd sain mahti vahetada iseenda lõust vähe inimlikuma palge poolele.
Munakollase prohviilis sai veits üht-teist  kohendet miskit, nagu
töökoht - loodripolk
käin - karkude najal
ja lõpetuseks ka elukoht - metsas.

KÖÖMES (teine osa)

Tuu eilane kontsert oli veidi intiimne – kaputäis inimesi oli kuulamas.
Häbi-häbi kohalikule rahvale!
Kultuurimaja toetuseks korraldatud heategevuskontsert, kus toimetati pealinna punt kohale.
Võib-olla oli põhjus viletsas reklaamis?
Ega ei tea küll.

Mina tulin 2.jaanuari päeval küla pealt, kus olen nagu ikka tavaliselt aastat vahetanud, kuna perepojal on aasta viimatsel päeval sünna. Seekord oli lausa juubel. Noh ja siis sai pead parandatud. Pohmakajääkidega peanupp otsas sõistin mina siis bussiga tagasi.
Mõtlesin bussist maha astudes, et kaen ka, mis vahepeal uudist – kes maha koksatud, kes kadunud jne. Pold teisi. Kuid siis silmasin kuulutust. Ohoo... Mis hea võimalus aastat alustada!
Eile oli üsna toimekas päev. Sai loratud paari sõbraga, siis poes käidud ja kalmistul vanad küünlad kokku korjatud ning takkapihta ka metsas hoogtööaega alustet.
Kuradi pajud annavad ikka peamurdmist. Kogu aeg vaata üles, kas läheb õiges suunas või mitte. Üleval ladvaosa harali ja jäi iga puu külge stoppama. Eks ma jupitasin teist kuni sain ladva tagasi kännu suunal maha lasta. Kogu aeg oli hirm nahas, et ma jään nüüd alla. Ja seetõttu ka väga märjaks higistasin esimese veerandtunniga. Pean võrkpesu ikkagi ärr ostma – jääb ihu vähemalt kuivaks.
Oksarisu kokkukorjamisel tundsin, et võhma jääb vähemaks. Notid said ikka suure ponnistusega kokku kraabitud ja hunnikutesse pandud. Mul hea süsteem välja mõeldud, kuid mõttekuses kahtlen veits. Parajad hunnikud on päevase äraveo suurused. Tegelt oleks ikkagi kõik notid ühte punti pidanud panema, aga ma ei viitsinud tol hetkel sellega mässata. Päris pimedani läks välja.

Paar tundi mis jäi kontserdi alguseni, otsisin netist Köömese kohta teavet. Sinutorust sain esmase kujutuse Köömesest kätte. Ausalt, ma polnud neist eriti miskit kuulnud, kuigi nad võisid kuskil maakonnakeskustes esineda. Aga kui nad RockCafes esinesid, pidid nad olema ikkagi ülikõvad kutid. Muidumehi seal esinemist ärr solkida ei lastagi...
Igaks petteks võtsin paarirublasele sissepääsulunale lisaks kümneka kaasa. Äkki mingeid helikonserve müüakse?! Kuue rubla eest omandasingi ühe sellise. Pole jõudnud kuulatagi teist.

Seega oli minu panus naaberkihelkonna kultuurimaja heategevusele kaheksa rubla. Minu sisseregatud elukoht on ikka Väike-Maarja kihelkonnas. Mul on nüüd hea aasida kohalikke, mis jama neil on, et tuuakse kultuur koju kätte, ja teie, tolvanid, ei viitsi isegi jalgu perse alt välja sirutada et vähemalt aidata kultuurimajal hinge sees hoida ja pärast vingute siin, et pole midagi teha!
Ega ma ise ka sellest patust puhas ole. Aga ma valin neid üritusi, kus ma soovin käia. Igat saasta ma ka ei seedi.

Aga kontserdiga jäin täitsa rahule. Mõnus oli. Tantsima just ei võtnud, nagu kohalikku venelast, kes kargas iga laulu ajal nii hullusti sokkide väel, et küsis bändimeestelt janu kustutamiseks paar sõõmu õlut. Minul peaks olema venelase veri sees, kuid mis teha, eestlaslik kere ei tahtnud alul vedu võtta, kuigi ajudes mõnulesid juba endorfiinid või miskised ensüümid juba esimeste kidrahelide peale.
Päris hää tunne oli. Kahetsesin, et fotoka kottu jätse, igaks juhuks, et äkki on rahvast murdu. Raisk!
Tosin inimest ainult kuulas... Ülejäänud vallarahvas istus kodus. Nad ei tea, millest ilma jäivad.
Heatujulised muusikud ei lasknud ennast häirida publikumi vähesusest.
Panid duurid põhja ja nautisid igat lugu, mis oli näha ka minusugusele musavõhikule, kes ma pole noote õppinud.
Vot nii, aitab küll!

Jääb vaid soovida KÖÖMESe poistele tuult tiibadesse ja edukaid kontserte!

Köömes

Muidu lastakse siinkandis kõlada süldil, mis lausa vabiseb enesehaletsusest.
Nagu viimati suvel...
Aga täna käisin.
Kontserdil.
Mis nii vaikses kohas toimus nagu seda on Ambla vana pritsumaja.
Ega siinkandis muidu rokki kuulegi.
Viimati mitu head aastat tagasi, kui Henri Laks eksis siiakanti ärr.
Peale pikaleveninud vaikust, misse tahket sitavett tootis, oli kosutav kuulata punkrokki.
„Köömes“ oli pundi nimi.
Enne sissepääsu lunastasin pileti, siis veel peale mõtteviivu ostsin ka konserveeritud heli.
Üle pika aja sain mina, vaene mees, osa heast muusikast.
Lasen elamustel veidi laagerduda.
Muidugimõista, elav muusika on klass omaette...

Näärilubadused

Alates selle aasta nääridest tasub äraspidised plaanid teha.
Et kui untsu lähvad, siis... minugipoolest mingu!
Peaasi, et ei peaks kahetsema tehtut või tegematajätmisi.
Mingis kultuuris on see va kuraditosinas aasta lausa kullaväärtusega – seda õnne pidi kõvaste kuhjuma.

No ja minu plaanides on sel aastal järgmised ülesanded.
1. Lõpetada teiste inimloomade aja raiskamine elik plöögimine.
2. Lõpetada rämpskultuuri tarbimine.
3. Lõpetada vaenlase elik viinakuradi hävitamine.
4. Lõpetada ...
jne.

Kõik ei tule meeldegi ühe korraga.

Esimese ülesande täitmisega on aega aasta lõpuni.
Teisega alustasin eila ööse, kui vaatsin küla peal „Slava's Snowshow'i“.
Kolmas on liig mis liig.