Aga...

Mis ma siin ikka nii väga tõmblen.
Et seda vihma oli vaja, tundsin juba eile, kui maakaevamisega algust tegin – labidasügavuselt muld lausa tolmas. Täna hommikust saati imetlesin topeltvikerkaari, mis iga minutiga põhjakaarde suundusid. Nüüd laseb taevas hoolega kogutud veemassi alla sadada.
Mõningad mõtted tänasest hommikust, mis mu mälufjordidesse ankrusse jäid.

Kui meeriklased tõesti nii võimeka tööriista valmis treisid nagu seda klaaspüramiid on, siis saab ju selle inimkonna hüvanguks ärr kasutada – näiteks kui keegi jääb kübermahvia tõttu rahast lagedaks, esitab kahjukannatajana esildise, mille alusel jälitatakse küberpätini, siis mingisugune eriüksus lendab peale ja laseb palju kummist padruneid kuulipritsist, et pätt anub pisarsilmi, et ta nii enam ei tee, ja aitab pärast taaskasutatavaid kuule kokku korjata. Lisaks maksab varastatud raha ka kahjukannatajale tagasi.

Teine mõte eeldab juba tõsist teemaaretust – täna hommikul alustas oidaarekiv kampaaniat nimega „Kõik pooltõbised tööle!“
Mõte olla siuke väegade hää, aga teostus aga sitt mis sitt.
Ma ei tea, millega küll Hilbu ametkond mõtleb ka? Emmiga või?
Muudkui pole, et tööandjad võiksid oma hoole alla võtta inimeseloomad, kel puud kaasas.
Mina aga tean, et äri on karm ja sellest lähtuvalt ei saa ka tööandjad omale lubada sellist luksust oma firma tööviljakus alla tõmmata, ehkki see on olematu.

No ma olen uurinud siinsetest ümberkaudsetest äriühingutest, kas te minusugust palgale saate võtta?
Nemad jäid jõllitama ning vähe ennast kokku võttes hakkasivad seletama viisakuse piirides ümbernukajuttu.
Ma katkestasin neid poolelt sõnalt, öeldes julmalt lõpmatult kauakestva jutuvada vahele: „Teie aeg maksab, seega tehke lühidalt, kas JAH või EI!?“
Ilmselt solvusivad mu peale, et teise variandi kasuks otsustasid.
Ühmasin eemale minnes -hüvapäivajätku!- ning tulin tulema.

Ma ei hakka ju oma kodukohta maha ärima ainuüksi selleks, et ennast kuskile suurde linna tööle munsterdada.
Miskit on ka kinnisvaranduse alal täiesti mäda. Selleks, et muretseda suures linnas korter, pead sa ka oma kümmekond hektari suuruse maatüki maha müüma ja jääd tagatipuks veel pangale võlgu.
Kuigi õiglasem oleks nii, et kümme hektarisuurune talukoht vahetada hektarisuuruse linnakrundiga, millel elamisekotus ka peal.
Loll mõttekäik kui selline.

No sellised mõttemülkas hulpimised mul täna hommukul.

Tõdemus

Vaatasin väheke tänast poliitilist maastikku ja avastasin, et ainuke inime, keda mina toetaksin oma häälega kohalikel valimistel, on Aarne.
Ausõna, ilma tögamiseta! 
 Paraku-paraku pole mul Revalisse sissemollimisel asja, et nii materiaalselt kui ka moraalselt asjaosalist toetada.
Küll aga kaudselt sain kohaliku pererahva abiga ülemöödunud nädalavahetusel vähendada kandideerivate partide hulka kolme võrra. Minu kinnipüütud part oli õppinud kõnepidaja – pea alati, kui mina oma nina sinna lauta pistsin, oli tema lennanud püünele ja hakanud loengut pidama.
Tuhlivõtu lõpetise tseremoonial kanti ahjupardid vaagnaga lauale...

Maapööraja memuaarid (osa 3)

Eelolevaks nädalavahetuseks oldi tahetud Raisakulli saekaatrisse.
Võib-olla...
Aga paraku Raisakull ei kuuln’d nii heasti ning pealegi oli selle jutu manu asjaosalisel mõnus kilk ka peas.
Aga sellest hoolimata alustas Raisakull täna hommikul nädalalõpu ettevalmistusega.
Oodan’d enne veel pikisilmi, et vihm tuleks ja kastaks vähemalt maa ärr, kuid ilmselt tulemata see jääbki. Sügisene maakaevamine sai täna hommikuse seisuga labidat tunda. Möödunud aastal oli hea kaevata, kui ploomipuud kaevamiseplatsi kõrval andsid veidi dopingut. Tänavu jääb paraku see lõbu ära. Kuid loodus pakub muid veidrusi. Nüüd ei suuda Raisakull ärr imestada, kui ta leidis ploomipuu kõrval kaevates tammetõru. Mida edasi Raisakull maad kaevas seda enam ta tõrusid leidis. Kusmanu pani Raisakull tähele, et need tõrud vedelesid ükshaaval poole labida sügavusel mulla sees ja mõttelise sirgjoonena tamme suunas. Ütle veel et mullas tuhnijatel pole silmamõõtu. Vaevalt need linnud või oravad üksikult tõrusid maa sisse peidavad.
Poole maa ümberpööramiseks läks täna pool päeva. Ega selle kaevamisega saa end ärr katkestada.
Igal juhul janu on – kondipehmendajat vaja. Aga sellega jõuab hiljem ka tegeleda.
Mine sa tea, äkki on mõttekas kondiaurumasin välja ajada ning ümbruskonna teedel veidi vändata. Kui väga sajuseks ei lähe...
Enne aga tuleb päev kirja panna!

Mõtteline avarii

Ma ei oska seletada, miks mul üldse viimatisel ajal sünged mõtteidud ajukäärudes helikiirusel ringi kihutavad, et pidurdusmaa jääb lõpuks väga lühikeseks.
Midagi tundmatut tuleb ette - PIRAKI!-kilin-kolin! - ja mu värvilised mõtted on mööda seina kõigile lugeda-vaadata...

Muinasjutu surm. 

Üks pildike

Seda, et nüüd ei pea Raisakull äkitselt kusagile minnes oma fotokat kaasa tarima.
Nüüd piisab sõrmetraumapõhjustajana tuntud taskubluhvihvöönist.
Panin ülalmainitet vidinale nimeks – joobnud põdrakärbes.
Esimene katsetulemus ongi allpool olev pildike.
Kuna homme algab kõikide märkide kohaselt sügis, siis on ka pildil ajakohane allkiri man.

Sügismotiiv

Kui madalaks võib ikka võim lüüa kõrgharitud inimlooma

Eile, kui lõin Ajataet Aamuriv’i paberlehe lahti, jäin mõttesse.

Kellegi Hilbu juhitavat ametkonna spetsialistid panid loodavate tervisekeskuste piirkondade määramisel Võsu piirkonna Väike-Maarjaga ühte punti.
Enne avalikustamist võinuks ju keegigi lollim erialateadlane, kes jagab vähemalt geograafia pealt matsugi, selle plaani üle kaeda ja mingidki parandused sisse viia.

Mind huvitab siiski, mis eliitalgkooli ajalehes avaldet "plaani" esitaja hiljuti lõpetas?

Lisan paar minutit hiljem selllised read:
Tundub siiski, et ministeeriumites on mõtlemisvõime kadunud.
Rahva raha eest ostetud Pisipehme programmi Exceli tabelite najal reforme teha on nati imelik.

Raisakulli raskekujuline tööpohmakas

Raisakulli peakolus keerleb igatsugu mõttemülkaid. Nii et ta sinder ei saa enam ühte lõpuni mõeldud, kui teine virutab kõik segi.
Nagu näiteks, täna sügisese melanhoolse hajameelsuse mõjul kerkis pinnale elu küsimus. Et miks kuradi pärast pole Raisakulliraibe end tööle sättinud? Et oleks tagumine aeg palgatööle minna. Kuid eelnevad töökogemused olid üsna valusad. Raisakull teab küll, et elu pole õiglane, kuid nagu vanaaja tarkus ütleb - ole aus endale, siis on ka elu sinu vastu aus. Eluaeg polnud Raisakull eluga pahuksisse läinud, küll aga nõndanimetet kõikevõitva armastusega.
Kui ei vea kaardimängus, veab armastuses. Need lohutussõnad on kogu elu saatnud Raisakulli, kes iga roberiga pähe on saanud, kuid... kus kurat see armastus siis vedeleb?
Viimatisel ajal kiusabki statistikas olev sõna armastus, millega siia plöögasse aega on tuldud veetma. Iga nädal on ikka ja jälle see tähendus Raisakullile meelehärmi tekitanud, et vägisi tahaks nööri kaela panna ja kuskile pidusse minna. Viimaseid aga on vanaisade ajast saadik hästi koomale tõmmatud, et otsi plahvatusohtlikus kohas või tikutulega taga...
Raisakull teab küll põhjust – pangalaenuga koormatud elumehed ei suuda enam lõbutseda, ammu siis veel neid korraldada. Nagu üks eluvend ütles, et tema töötavat kuskil aknavabrikus, iga jummeli päev vehib aknaid teha, aga näädsa - endal ka vaja aknaid vahetada, kuid selleks napib raha, heal juhul saab aasta-paari pärast ühe akna sealt oma firmast muretsetud.
Raisakull oli siis ütelnud, et sitta kah sellega, kui nii vähe makstakse sealses tehases, siis ei tasu sinna tööle munsterdada. Aga sinul tuleb vähem jooma hakata, sest iga joomata pudel toob aknavahetuse kuude kaugusele.
Ei saavat nii teha, sest siis töö muutvat isiksuse robotiks.
Nojah, mis mul oli toona selle peale vastata...

Novot siis, nädalalõpune paus oli mul siis siuke väegade töine.
Hea veel, et sai konte nädala alul heinamaa peal liigutet, aga kolmepäevane töötamp, mis reedel pihta hakkas ja pühapäeval lõpu sai, oli miskipärast kontimöödagi, kuid hakkas seljale.
Reede hommikul söötsin hiired-rotid ärr, siis panin kodu lukku ning kimasin kolmekümne versta kaugusele puid lõhkuma. Poolteist tundi läks väntamise peale tänu pidevale vastutuulele.
Kui ükskord kohale jõudse, siis esimene asi oli koduõlle manustamine.
Raisk, vot see oli häää!
Siis lõualaksutamise ajal vahetasin riided ning panin ka tööle hääled sisse. Tõstsin kolmemeetriseid küttepuutoorikuid masinale ette. Mul oli suht hea töökoht, et tööee tühjaks ei saa. Vahepeal rüüpasin kütust omale sisse. Perepojad mõlemad tegutsesid halumasina man. Õhtuks olime kolmandiku sellest hunnikust ühele poole saanud. Hehh, ega see kangitõmbamine ka nii lihtne olnu, vanem perepoeg näitas peopesal villi.
Ma siis soovitasin irvitamisi vaseliini, mispeale mind persse saadeti...
Järgmisel päeval olime varahommikust saadik eelmisepäevast tööd jätkamas, kui ei-tea-kust-kuradi-kohast ilmus välja tuhlikorjajate ordu, pidime puidutöö pooleli jätma. Selleaastane tuhlivõtt läks käbedamalt. Seejärel istusime lõpetiselauas ja nautisime päikest ja parti ja rummi ja viskit ja veini ja koduõlut...
Tahtsime kiirelt puulõhkumisega ühele saada, sest pühapäeval oli keegi masinat tahtnud. Hilisõhtuni läks igatahes välja. Aga näed, kuskil alla kolmandiku jagu pluss jämedamad pakud jäi pühapäevaks. Siis padavai leili manu ja magama.
Pühapäeval said siis viimased notid ärr hekseldatud.
Nii et polnud vigagi.
Tagasi kottu kimades aitas enamuses tuul takka – ja sõiduaega kulus alla tunni, täpsemalt – 53 minutit.
Oleks saand kiiremini, kuid ühes kohas pidin tempo maha võtma mäest alla sõites, kuna lahtine kruus pole mitte hea kiirusele ja umbes versta kaugusel taaskord, kus üks jalutaja oma peni oheliku otsa sai võtta.
Kotusesse jõudes panin sanna kütte...
Esmaspäeval põdesin raskekujulist tööpohmakat, mis alles kolmapäevaks järgi andis.
Täna suutsin midagigi ette võtta.