Aga...

Mis ma siin ikka nii väga tõmblen.
Et seda vihma oli vaja, tundsin juba eile, kui maakaevamisega algust tegin – labidasügavuselt muld lausa tolmas. Täna hommikust saati imetlesin topeltvikerkaari, mis iga minutiga põhjakaarde suundusid. Nüüd laseb taevas hoolega kogutud veemassi alla sadada.
Mõningad mõtted tänasest hommikust, mis mu mälufjordidesse ankrusse jäid.

Kui meeriklased tõesti nii võimeka tööriista valmis treisid nagu seda klaaspüramiid on, siis saab ju selle inimkonna hüvanguks ärr kasutada – näiteks kui keegi jääb kübermahvia tõttu rahast lagedaks, esitab kahjukannatajana esildise, mille alusel jälitatakse küberpätini, siis mingisugune eriüksus lendab peale ja laseb palju kummist padruneid kuulipritsist, et pätt anub pisarsilmi, et ta nii enam ei tee, ja aitab pärast taaskasutatavaid kuule kokku korjata. Lisaks maksab varastatud raha ka kahjukannatajale tagasi.

Teine mõte eeldab juba tõsist teemaaretust – täna hommikul alustas oidaarekiv kampaaniat nimega „Kõik pooltõbised tööle!“
Mõte olla siuke väegade hää, aga teostus aga sitt mis sitt.
Ma ei tea, millega küll Hilbu ametkond mõtleb ka? Emmiga või?
Muudkui pole, et tööandjad võiksid oma hoole alla võtta inimeseloomad, kel puud kaasas.
Mina aga tean, et äri on karm ja sellest lähtuvalt ei saa ka tööandjad omale lubada sellist luksust oma firma tööviljakus alla tõmmata, ehkki see on olematu.

No ma olen uurinud siinsetest ümberkaudsetest äriühingutest, kas te minusugust palgale saate võtta?
Nemad jäid jõllitama ning vähe ennast kokku võttes hakkasivad seletama viisakuse piirides ümbernukajuttu.
Ma katkestasin neid poolelt sõnalt, öeldes julmalt lõpmatult kauakestva jutuvada vahele: „Teie aeg maksab, seega tehke lühidalt, kas JAH või EI!?“
Ilmselt solvusivad mu peale, et teise variandi kasuks otsustasid.
Ühmasin eemale minnes -hüvapäivajätku!- ning tulin tulema.

Ma ei hakka ju oma kodukohta maha ärima ainuüksi selleks, et ennast kuskile suurde linna tööle munsterdada.
Miskit on ka kinnisvaranduse alal täiesti mäda. Selleks, et muretseda suures linnas korter, pead sa ka oma kümmekond hektari suuruse maatüki maha müüma ja jääd tagatipuks veel pangale võlgu.
Kuigi õiglasem oleks nii, et kümme hektarisuurune talukoht vahetada hektarisuuruse linnakrundiga, millel elamisekotus ka peal.
Loll mõttekäik kui selline.

No sellised mõttemülkas hulpimised mul täna hommukul.